TELGEDEL KOOTUD VAIBAD

Indigo erinevad toonid kuuluvad vaieldamatult mu lemmikute hulka. Kudusin viie erineva tooniga indigolõnga vaibaks, sekka näpuotsaga krapioranži. Vaip on 87 cm lai ja 180 cm pikk. Otstesse said kaunistuseks kaheksakandadega metallist nööbid.






Teine vaip valmis improviseerides Muhu ainetel. Vaip on 87 cm lai ja 130 cm pikk.






Lisaks olen usinalt täiendanud oma taimvärvitud lõngade varu. Lõngad ning indigovaip jõuavad 5. detsembril Viljandis Pärimusmuusika aita jõululaadale.

EYELET CAP

Et minu kõrvad enam iial sügistuultes laperdama ei peaks, kudusin mütsi. Õigemini - mütsid, sest ma ei saanud enam kuidagi pidama ning valmistasin neid kohe kolm tükki ühe jutiga (mõeldes sõprade loperdavatele kõrvadele). Muster pärineb ajakirja Designer Knitting sügisnumbrist.

Esimene müts valmis Noro Silk Garden Chunky lõngast.


Ülejäänud kaks mütsi kudusin maavillasest lõngast, mille värvisin indigo, kanarbiku ja košenilliga.





Kolmas müts sai sekka ka mõned särtsakamad oranžid krapiga värvitud triibud.




Kuna mütsi tuleb näidata ikka peas, siis kauplesin endale ühe edeva modelli appi. Peakate ei ole mõeldud küll poisi pähe, kuid mingisuguse aimduse mütsi tegelikust vormist ja kujust see siiski annab.

JUULIKE LÄITSE LAADA PÄÄLE

Selle nädala lõpp kipub suuresti Mardilaada tähe all kulgema. Mul on varem olnud ainult üks kord au säärasel üritusel osaleda aga seda Helsingis ja hoopis muusikuna.

Selle Helsingi Mardilaadaga on tegelikult seotud üks minu elu piinlikumaid mälestusi. Ma loodan siiralt, et seekordne laadatamine kulgeb rahulikumalt ning et pärast ei mööduks pool aastat piinlikkuse karmpide käes vaeveldes, kui see kõik jälle meenub.

Asi oli siis sedaviisi, et pidime oma bändiga teenindama eelnimetatud üritust. Sõitsime kultuuriakadeemia seltskonnaga Helsingisse ning miskipärast tuli veeta öö vee peal. Laevas kujunes õhkkond muidugi lustlikuks. Mina aga, kellel laud alati pimenedes looja vajuvad, tahtsin juba kella kolme ajal öösel koti peale visata. Paraku jõmisesid saksofonimängija ja bassist minu koiku peal ning siivsat und polnud lootagi. Järsku meenus mulle päästva lootusekiirena, et kõrvalkajutis (kus ka saksofonimängija pidi magama), on tema naabriks ei keegi muu kui mu oma üliõpilane. Uni oli nii võimas, et mind ei häirinud isegi tõsiasi, et nimetatud üliõpilane on vastassoost. Omad inimesed ikkagi! Mõtlesin oma pisikese peaga, et küllap noormees magab nii öisel ajal nagu vanajumala õiglane kukulind ning enne kukke ja koitu olen mina juba läinud.

Pressisin siis oma väsinud kere kõrvalkajuti uksest sisse ning koridorist langev valgusriba paljastas nari ülemisel riiulil ühe unise sasipea, kes ehmunud näoga ukse poole põrnitses. Kuraasikas mina tõstis sellepeale sõrme suule ning tegi sensuaalselt: tssssss. Sasipea langes tummalt padjale tagasi ning võimalik, et põrnitses terve ülejäänud öö hirmunult lakke püüdes ära arvata minupoolseid võimelikke ohte ning rünnakuid. Mina koorisin end rahulikult riidest lahti ning heitsin valju räntsatusega alumisele narile sirakile. Korraks käis isegi uljas mõte, et ehmataks noormeest veelgi ning prõmmiks teda (õigemini voodipõhja) pisut jalaga ning ma vist isegi irvitasin kuuldavalt, kui ma tema oletatavat reaktsiooni ette kujutasin (need paar manustatud siidrit olid ikkagi oma töö teinud). Õnneks ei jätkunud mul oma jäsemete liigutamiseks piisavalt jõudu ning ma vajusin rahulikku unne. Ma ei välista ka võimalikke norskeid.

Hommikul hakkas olukord tõeliselt kahtlane tunduma, sest MINU ÜLIÕPILANE poleks eluseeski NII ettevaatlikult oma mobiili laadijajuhtmest üles sikutanud. Ma ei pea vist siin pikalt seletama, et minu üliõpilane magas tont teab kus ning mina lodžeerisin ühe väga ehmunud bussijuhiga. Sensatsiooniks kujunes asi aga seejärel, kui hommikusöögile suunduvad kolleegid silmasid räsitud mind vale kajuti uksest ettevaatlikult välja libisemas, sest koos võõra bussijuhiga hommikusi veeprotseduure jagada ei tulnud kõne allagi.

Kokkuvõtteks - kuna sellel Mardilaadal ei toimu õnneks mingit ööbimist kahtlastes kohtades, on eeldus, et üritus kujuneb meeleolukaks ning vahvaks. Kui väga hästi läheb, siis võib pärast isegi hansat jõvva, oodiriidiralla!

Alljärgneval pildil on lõngad, mis homme hommikul kultuuriakadeemia bussis laada poole teele asuvad.

KÄÄRIV KANARBIK

Minu kanarbikuga värvimise lugu väärib käsitööpäevikus eraldi peatükki.

Kõik sai alguse sellest, et ühel kaunil pühapäeval astus minu neitsikongi Anneli (kelle Anakonda saladuslikel kaalutlustel Maieks ristis) ning pistis mulle pihku üüratu koguse kanarbikku (ma arvan, et selle toreda teo tagajärjel kantakse taim peagi punasesse raamatusse). Kuna Mees oli parasjagu kodumail, ei olnud mul mingitki võimalust kohe keetma ja värvima hakata, kuigi süda kripeldas ning käed sügelesid. Ma nimelt ei usu sekundikski, et Mees vaimustuks taimekeetmise ja keemia-aurudest meie ühises elamises. Litsusin siis kanarbiku potti, valasin vihmavett seltsiks, vajutasin raske klaaskaane peale ning tõstsin vannitoa nurka paremaid aegu ootama.

Paremaid aegu ootasime mina ja kanarbik täpselt nädal aega. Siiski paistsid ühel kenal päeval Mehe auto tagatuled ning saabus sobiv moment vaatada, mida imet see kanarbik valge lõngaga tegema hakkab. Avasin pidulikult poti kaane ja .... potist kerkinud ning sekundiga kogu korteris levinud haisuga oleks saanud ka suuremaid rahvarahutusi laiali ajada. Pronksiöö, näiteks, oleks jalamaid kontrolli alla saadud, kui minu kanarbikupott oleks Tõnismäele viidud. Hea veel, et naabrid on meie pere puhul KÕIGEGA (igapäevased trummi-, klaveri jt. pillide hääled, minu pidev valjuhäälne korraloomine, sagedad lõngavärvimisega kaasnevad lõhnad) harjunud ning ei kutsunud politseid meie korterist laipa otsima, mina oleksin nähtavasti nende asemel seda teinud. Vannitoa põrandasoojendus ning elav vihmavesi olid käärimisprotsessile oma hoo andnud ning kes mäletab minu sünnipäeva vesiheina-fondüüd, see teab, millest ma räägin. Arvestama peab ka tõika, et ma ei värvinud maakodu väliköögis vaid oma korteris, millel on avatud köök-elutuba. Akent ei saanud kahjuks lahti hoida, kuna õues möllas sügismaru. Aga ma ei andnud alla – kui juba kanarbik on minu potis, siis ei lahku ta sealt enne, kui on kogu värvi minu lõngadele andnud. Koer tõmbus niuksudes oma pessa ning laps üritas oma toa ust hermeetiliselt sulgeda. Mina seevastu trotsisin kõiki raskusi ning värvisin imelist kollast lõnga. Kaks päeva värvisin, sest minu kodus oli käärimas pea kogu Eestimaa kanarbik.

Teise päeva õhtul (õigemini öösel) pidi saabuma moment, kui tundliku ninaga Mees koju naaseb. Mina pesin ja tuulutasin tuba tõhusamalt kui eales varem. Panin küünlaid põlema ja kustutasin neid, et jõuluhõng maskeeriks kõik jäljed käärinud kanarbikust. Põletasin viirukit, piserdasin kalleid aroome. Kui olin enda arvates kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud, läksin suhteliselt rahuliku südamega magama. Hommikul ärkasin rämeda läppunud küüslauguhaisu peale. Komberdasin poolmagavana asja uurima ning leidsin, et armas Mees on meie eluruumidesse jätnud heldelt taldrikuid viilutatud küüslauguga. Panin käed puusa ning õiendasin magava mehe kallal nii, et kurgumandlid paistsid. Vastuseks pobises mees läbi padja, et kui ta öösel koju jõudis, oli elamine mingit imelikku väljakannatamatut haput haisu täis, mida ta siis omal moel likvideerida püüdis.

Selline lugu jääb mäletama minu kanarbikuga värvimist. Kanarbik aga värvis mu lõnga nelja erinevat kollast tooni ning õues kuivanuna ei lõhna lõng põrmugi käärinud kanarbiku ja läppunud küüslaugu vaid hoopis sügisvihma, tuule ja kirjude lehtede järele.

NÕELKINDAD MADE IN ... EVERYWHERE

Nõeltehnika on minu arvates üks põnevamaid arhailisi tehnikaid. Selle tehnika peamine võlu tekkiva pinna kaunis struktuur. Tore on see, et võid pooleliolevat tööd kõikjal kaasas kanda ning igal momendil katkestada ilma, et järg segamini läheks. On täiesti võimalik ka poesabas või loengus vaikselt nikerdada suuremat tähelepanu äratamata. Samuti ei hargne nõeltehnikas valmistatud tekstiilid ning on tugevad ja soojad.

Kuna minu esimene töö oli nimetatud tehnikas meestemõõtu kinnaste valmistamine, siis kulus möödunud suvel oi-oi kui mitmeid sisukaid tunde luust nõela välgutades. Neid kindaid kandsin endaga terve suve käekotis kaasas ning punusin neid nii Šveitsi mägede vahel, Milano moetänava kohvikus kui ka oma maakodu aias. Ma arvan, et peale moodsa silmuskudumise leiutamist ohkasid kõik maailma naised kergendunult ning matsid oma luunõelad kapsamaale. Kõige raskem ülesanne selle töö juures oli valmistada kaks ÜHESUURUST kinnast. Lõpuks said nad siiski valmis ning mõne päeva eest ka kaunistatud. Ilustusteks kinnitasin randmete äärde vabakäelise joonistuse kaaruspaelaga, mille tikkisin täis taimedega värvitud ühekordsete lõngadega. Kõige serva kinnitasin kaaruspaela indigoga värvitud lõngast.




Jätkuvalt podiseb minu pliidil lõngapada.

Lõngalill (puhas kunst, onju?)


Indigo

Kanarbik

Punapuu

Piparmünt

Sinipuit

Krapp

Esimesed katsetused neolõnga ehk ikatlõnga värvimisel


Punapuu ja ühe koma teisega saavutatud madaratooni punane

Piltidel olevad lõngad on ka täiesti saadaval. Soovi korral võib minuga ühenduda mailitsi: juulikemuulike@hotmail.com

MINU OMA KANGASTELJED

See lugu vajab pisut pikemat ajas tagasivaatamist. Kõik sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui ma hakkasin ihkama endale OMA kangastelgi. Ja nagu targad inimesed teleris õpetavad - RÄÄGI INIMESTEGA! No ma siis rääkisin. Siin ja seal. Ja ei läinud mööda palju aega, kui ühel päeval helistas mulle tore inimene Lüüli Kiik ja küsis, et kas tahad endale telgi või ei. Üks abielupaar oli sõitnud kultuuriakadeemia hoovi ja teatanud, et kui keegi tahab kangastelgi, siis võtku, muidu lähevad prügimäele. Lüüli lohistas siis teljed oma kuuri ning mina hüppasin suurest rõõmust peaga augu lakke.

Järgnes aktsioon nimega telgede toomine uude koju. Sinna kaasasime ka minu mehe ja spetsialist Ave Matsini. Nimetatute rollid olid erinevad - abikaasa esines tugeva transporttöölisena ning Ave ja Lüüli roll oli kaeda, kas telgedel on olemas ikka kõik vajalikud jupid. Teljed said sätitud kokku minu pööningule, kuhu nad pidid määramatuks ajaks ootama jääma.

Järgmine oluline samm astuti kaks aastat tagasi, kui asusime oma elamispinda laiendama pööningu väljaehitamise teel. Meie perekonna vaidlused teemal - kas käsitöötuba või stuudio - lõppesid rinnakama ja tugevama häälega perekonnaliikme kasuks, ehk siis stuudio jäi sedapuhku ehitamata. Küll aga olid ehitaja ja sisekujundaja sunnitud planeerima meie korterit minu telgede järgi. Mina pidin olema kogu aeg ninapidi juures, sest mehed näisid arvavat, et käsitöötuba peab olema täpselt nii suur (või ka natuke väiksem), et teljed hädavaevu sisse mahuvad, ja mitte ruutmillimeetritki suurem. Võitlesin nagu emalõvi oma tulevase mugavuse nimel ning tegin suure vaevaga selgeks, et telgede ümber peab ka liikuma mahtuma ning kuidagi ei sobi lahendus, et lööme telgede ümber laudadest seinad ning piilume edasipidi telgi uksepraost.

Tuba saigi valmis, kuid teljed pidid veel aastakese jõude seisma.

Tõeline läbimurre saabus aga kaks nädalat tagasi, kui ma võtsin pantvangi õpetaja Marvi-Liina Riidi ning relvavend Anneli ning meelitasin neid telgede rakendamisel abistama. Keeruliseks tegi olukorra tõik, et minu teljed ei ole mitte tavalised kiriteljed vaid arhailised maateljed. Mässasime Marvi-Liinaga pea terve päev. Hoolimata minu pingutustest olid ehitaja-mehed ruumiga väga kokkuhoidlikult ümber käinud ning mina tormasin Ugalast saagi laenama, et telgedel mõned ülearused sentimeetrid ampulteerida. Lõpuks kroonis meie pingutusi edu. Saime teljed töösse! Juhhei ja hopsassaa!



Rakendasime Marvi-Liinaga telgedele mõned meetrid puuvillast lõime, et saaksin ka kohe kudumist proovida ning telgede võimalusi katsetada. Ütlen kohe ära, et kuna mul pole veel sellist vajalikku asja nagu pingutaja, siis võiksid tulemused paremad olla - esimeseks pääsukeseks aga sobib küll.

Esiteks vihtusin mõned meetrid tavalist kaltsuvaipa kududa. See sai kootud sügisvärvides.



Teiseks katsetasin, kuidas on võimalik kahe tallalauaga sõbakirjalist kangast kududa. Vanasti tehti seda viisil, et aeti niite taha lõime lisalatt, mida küljele keerates sai kergitada lõime. See asendas kolmandat tallalauda. Sai kududa küll! Kudusin villase neljakordse lõngaga puuvillasele kaltsuvaibalõimele väikese jupi kangast.



Ülejäänud lõimest kudusin villase muhu-stiilis vaibakese.




Villaste kudumite ideed pärinevad suurepärasest raamatust Etnograafilised sõbad ja tekid, mille on üllitanud Eesti Loomeagentuur.

PUNAPUU & INDIGO

Minu rind tahab uhkusest lõhkeda, kuna esimene katsetus indigoga värvida oli edukas! Nähtavasti algaja õnn. Protsessist pole kahjuks ühtki pilti näidata, kuigi see sebimine oli omaette vaatamisväärsus - mina elegantselt jooksmas köögi ja vannitoa vahet nagu noor ja vilgas orav, takerdudes küll vahepeal kaussidesse ning koperdades vaibanarmaste taha, kuid enese ergutamiseks ümisemas reibast viisikest: hiuli-hiuli-hoo, hiuli-hiuli-hoo. Kiire-kiire-kiire! Kõik käis kellapealt. Iga viht sai oma 15 minutit värvivees olla (pööramised iga 5 minuti järel). Minul pea auras otsas ning indigotriip moodustas nina alla kaunid sinised vuntsid. Värvitud vihte sai kokku 8 ehk siis umbes 1600 grammi lõnga 10 grammi indigo kohta. Kindlasti oleks sealt veest saanud veel mõned suvetaevasinised toonid välja meelitada, kuid minu võhm oli otsakorral. Lõpuks varisesin pooloimetult voodisse ning nägin terve öö unes sinist lõnga.

Proovisin ära ka punapuu. Tulemuseks kaunid vanaroosad toonid.