KÄÄRIV KANARBIK

Minu kanarbikuga värvimise lugu väärib käsitööpäevikus eraldi peatükki.

Kõik sai alguse sellest, et ühel kaunil pühapäeval astus minu neitsikongi Anneli (kelle Anakonda saladuslikel kaalutlustel Maieks ristis) ning pistis mulle pihku üüratu koguse kanarbikku (ma arvan, et selle toreda teo tagajärjel kantakse taim peagi punasesse raamatusse). Kuna Mees oli parasjagu kodumail, ei olnud mul mingitki võimalust kohe keetma ja värvima hakata, kuigi süda kripeldas ning käed sügelesid. Ma nimelt ei usu sekundikski, et Mees vaimustuks taimekeetmise ja keemia-aurudest meie ühises elamises. Litsusin siis kanarbiku potti, valasin vihmavett seltsiks, vajutasin raske klaaskaane peale ning tõstsin vannitoa nurka paremaid aegu ootama.

Paremaid aegu ootasime mina ja kanarbik täpselt nädal aega. Siiski paistsid ühel kenal päeval Mehe auto tagatuled ning saabus sobiv moment vaatada, mida imet see kanarbik valge lõngaga tegema hakkab. Avasin pidulikult poti kaane ja .... potist kerkinud ning sekundiga kogu korteris levinud haisuga oleks saanud ka suuremaid rahvarahutusi laiali ajada. Pronksiöö, näiteks, oleks jalamaid kontrolli alla saadud, kui minu kanarbikupott oleks Tõnismäele viidud. Hea veel, et naabrid on meie pere puhul KÕIGEGA (igapäevased trummi-, klaveri jt. pillide hääled, minu pidev valjuhäälne korraloomine, sagedad lõngavärvimisega kaasnevad lõhnad) harjunud ning ei kutsunud politseid meie korterist laipa otsima, mina oleksin nähtavasti nende asemel seda teinud. Vannitoa põrandasoojendus ning elav vihmavesi olid käärimisprotsessile oma hoo andnud ning kes mäletab minu sünnipäeva vesiheina-fondüüd, see teab, millest ma räägin. Arvestama peab ka tõika, et ma ei värvinud maakodu väliköögis vaid oma korteris, millel on avatud köök-elutuba. Akent ei saanud kahjuks lahti hoida, kuna õues möllas sügismaru. Aga ma ei andnud alla – kui juba kanarbik on minu potis, siis ei lahku ta sealt enne, kui on kogu värvi minu lõngadele andnud. Koer tõmbus niuksudes oma pessa ning laps üritas oma toa ust hermeetiliselt sulgeda. Mina seevastu trotsisin kõiki raskusi ning värvisin imelist kollast lõnga. Kaks päeva värvisin, sest minu kodus oli käärimas pea kogu Eestimaa kanarbik.

Teise päeva õhtul (õigemini öösel) pidi saabuma moment, kui tundliku ninaga Mees koju naaseb. Mina pesin ja tuulutasin tuba tõhusamalt kui eales varem. Panin küünlaid põlema ja kustutasin neid, et jõuluhõng maskeeriks kõik jäljed käärinud kanarbikust. Põletasin viirukit, piserdasin kalleid aroome. Kui olin enda arvates kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud, läksin suhteliselt rahuliku südamega magama. Hommikul ärkasin rämeda läppunud küüslauguhaisu peale. Komberdasin poolmagavana asja uurima ning leidsin, et armas Mees on meie eluruumidesse jätnud heldelt taldrikuid viilutatud küüslauguga. Panin käed puusa ning õiendasin magava mehe kallal nii, et kurgumandlid paistsid. Vastuseks pobises mees läbi padja, et kui ta öösel koju jõudis, oli elamine mingit imelikku väljakannatamatut haput haisu täis, mida ta siis omal moel likvideerida püüdis.

Selline lugu jääb mäletama minu kanarbikuga värvimist. Kanarbik aga värvis mu lõnga nelja erinevat kollast tooni ning õues kuivanuna ei lõhna lõng põrmugi käärinud kanarbiku ja läppunud küüslaugu vaid hoopis sügisvihma, tuule ja kirjude lehtede järele.