JUULIKE LÄITSE LAADA PÄÄLE

Selle nädala lõpp kipub suuresti Mardilaada tähe all kulgema. Mul on varem olnud ainult üks kord au säärasel üritusel osaleda aga seda Helsingis ja hoopis muusikuna.

Selle Helsingi Mardilaadaga on tegelikult seotud üks minu elu piinlikumaid mälestusi. Ma loodan siiralt, et seekordne laadatamine kulgeb rahulikumalt ning et pärast ei mööduks pool aastat piinlikkuse karmpide käes vaeveldes, kui see kõik jälle meenub.

Asi oli siis sedaviisi, et pidime oma bändiga teenindama eelnimetatud üritust. Sõitsime kultuuriakadeemia seltskonnaga Helsingisse ning miskipärast tuli veeta öö vee peal. Laevas kujunes õhkkond muidugi lustlikuks. Mina aga, kellel laud alati pimenedes looja vajuvad, tahtsin juba kella kolme ajal öösel koti peale visata. Paraku jõmisesid saksofonimängija ja bassist minu koiku peal ning siivsat und polnud lootagi. Järsku meenus mulle päästva lootusekiirena, et kõrvalkajutis (kus ka saksofonimängija pidi magama), on tema naabriks ei keegi muu kui mu oma üliõpilane. Uni oli nii võimas, et mind ei häirinud isegi tõsiasi, et nimetatud üliõpilane on vastassoost. Omad inimesed ikkagi! Mõtlesin oma pisikese peaga, et küllap noormees magab nii öisel ajal nagu vanajumala õiglane kukulind ning enne kukke ja koitu olen mina juba läinud.

Pressisin siis oma väsinud kere kõrvalkajuti uksest sisse ning koridorist langev valgusriba paljastas nari ülemisel riiulil ühe unise sasipea, kes ehmunud näoga ukse poole põrnitses. Kuraasikas mina tõstis sellepeale sõrme suule ning tegi sensuaalselt: tssssss. Sasipea langes tummalt padjale tagasi ning võimalik, et põrnitses terve ülejäänud öö hirmunult lakke püüdes ära arvata minupoolseid võimelikke ohte ning rünnakuid. Mina koorisin end rahulikult riidest lahti ning heitsin valju räntsatusega alumisele narile sirakile. Korraks käis isegi uljas mõte, et ehmataks noormeest veelgi ning prõmmiks teda (õigemini voodipõhja) pisut jalaga ning ma vist isegi irvitasin kuuldavalt, kui ma tema oletatavat reaktsiooni ette kujutasin (need paar manustatud siidrit olid ikkagi oma töö teinud). Õnneks ei jätkunud mul oma jäsemete liigutamiseks piisavalt jõudu ning ma vajusin rahulikku unne. Ma ei välista ka võimalikke norskeid.

Hommikul hakkas olukord tõeliselt kahtlane tunduma, sest MINU ÜLIÕPILANE poleks eluseeski NII ettevaatlikult oma mobiili laadijajuhtmest üles sikutanud. Ma ei pea vist siin pikalt seletama, et minu üliõpilane magas tont teab kus ning mina lodžeerisin ühe väga ehmunud bussijuhiga. Sensatsiooniks kujunes asi aga seejärel, kui hommikusöögile suunduvad kolleegid silmasid räsitud mind vale kajuti uksest ettevaatlikult välja libisemas, sest koos võõra bussijuhiga hommikusi veeprotseduure jagada ei tulnud kõne allagi.

Kokkuvõtteks - kuna sellel Mardilaadal ei toimu õnneks mingit ööbimist kahtlastes kohtades, on eeldus, et üritus kujuneb meeleolukaks ning vahvaks. Kui väga hästi läheb, siis võib pärast isegi hansat jõvva, oodiriidiralla!

Alljärgneval pildil on lõngad, mis homme hommikul kultuuriakadeemia bussis laada poole teele asuvad.