HOOLEGA HOIDISTATUD

Sel suvel läksin ma hoidistamisega üpriski hoogu. Endaga võrreldes, muidugi. Arvestades seda, et meie pisike leibkond (miks just leibkond? miks mitte näiteks mooskond?) pole eriline keedisesööja ega mahlajooja, sai keldririiulitesse paigutatud lausa märkimisväärne kogus purke. Kui eestlase hoidistamisharjumuste kriteeriumiks võtta Kivirähu näidendis "Eesti matus" kirjeldatu (Siis käisin ma keldris! Andres, kas tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud purkide all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumiste ridade purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee !..... pole lootustki, et keegi enne maailmalõppu neid sealt keldrist välja laseks ja sööks. Seal on moose, mis keedeti kümneid aastaid tagasi, ja mahlu, mis on tehtud õuntest, mida kandnud puud on juba aastaid tagasi kuivanud. ..... Need keldrid on nagu katakombid, kus mitmed sugupõlved marju ja puuvilju magavad igavest und.), ei vääri need minu üksikud liitrikesed erilist tähelepanu, kuid tore oli see vaaritamine juba vaaritamise enda pärast ning tõde on see, et nii mõnigi moos on praeguseks juba oma otsa leidnud.

Vana hea traditsiooniline maasikamoos


Kirsimoos ja -mahl


Kirsikeedis amaretto ja mandlilaastudega


Mustikamoos


Vaarikamoos


Mõnus mustsõstramahl

Lisaks marineeritud kurgid (elu esimene üritus) ja minu iga-aastane traditsiooniline pangesalat, mis on kohustuslik komponent kartulipudru kõrval.

Üritades ühele teatud meesterahvale sügavat muljet jätta ning apelleerides alatult tema kirglikule armastusele tšilli ja üleüldse teravate maitsete vastu, pingutasin ma põlle pooleks ning mässasin veel valmis paar purki vürtsikat sibulamoosi (kaneeli ja nelgiga), tuleneelajatele paslikku adžikat (huuuuuuuu!!!) ning lõpuks, suutmata end kuidagi pidurdada, võtsin ette ka Jamie Oliveri vungiga tšilli-paprikatšatni. Seda viimast vaaritades sai taas kord iseendale tõestatud, et loll pea on ihule nuhtluseks, sest kui ma olin paljakäsi koorinud ja puhastanud umbes 15 grillitud tšillikauna, leegitsesid mu käed järgnevad 24 tundi nagu tules. Võehh, oli see vast valus. Kokaraamatus seisnud lahke soovitus kasutada kummikindaid tundus selline eeee....soovituslik. Umbes nii, et kui pärast sõrmega silmi sügada, võib kaasneda pisuke ebamugavustunne. Mina otsustasin selle peale kaljukindlalt meeles pidada, et sõrme täna silma ei pista ning vajadusel sügan silmi ainult kahvlivarrega või muu sobiva esimesena kättejuhtuva tarvikuga. Aga see polnud, loomulikult, veel kõik! Tõeliselt hakkasin ma oma ettevõtmist häälekalt needma momendil, kui ma avastasin retseptis oleva palsamiäädika koguse ning tõsiasja, et Viljandis müüakse seda ainult pulverisaatoriga pudelis. Kuna pudelit avada oleks saanud ainult kaela mahalöömise teel (tundus liiga riskantne), alistusin ma saatusele ja pumpasin seda va vajalikku vedelikku oma tšillipõlenud kätega üüratuma aja. Lapse saatsin selleks ajaks teise tuppa, et tema sõnavara ebasoovitavas suunas oluliselt ei täieneks. Raskuste kiuste valmis kokkuvõttes siiski üks väga maitsev kaste teravate elamuste otsijatele ja praegu võin ma juba rahulikult kasvõi kõik kümme sõrme korraga silma pista.