SEENEVÄRVID

Seentega värvimine on minust tänini millegipärast mööda läinud. Mis siin ikka imestada - pole ma ju ka mitmeid aegu seenemetsades uidanud. Mõtte seentega lõnga värvida istutas mu ajukurdude vahele lugupeetud sõber Polkovnik, kes üritas mulle juba mõnda aega tagasi selgeks teha, kui head värvseened ikka Rõuge kandis kasvavad (tõenäoliselt oli ta salajaseks tagamõtteks minuga pudel head punast veini mõnusa jutu saatel ära limpsida, aga see selleks). Kuna Rõuge ei ole Viljandist just käbiviske kaugusel ning kogu aeg on kiire-kiire-kiire, olin sunnitud siiski proua Polkovniku rikkalikest seenemetsadest esialgu kahjatsusega loobuma ning oma kohalike jõududega läbi ajama. Asi juba selle taha ei jää, onju.

Varustasin end optimistliku meelega, hulga väikeste kilekottidega, mõningaste eelteadmistega värvseentest, noaga, kummikinnastega, kokakoolaga, roosade kummikutega, toppisin lapse ja koera autosse ning põrutasin otsejoones Õisu metsa.

Olin loomulikult ka väikest eeltööd teinud ja erinevatest usaldusväärsetest allikatest teada saanud, et hinnatuimateks värvseenteks peetakse siinmail verevat ja verkjat vöödikut. Kuna minu mükoteadmised on üldiselt kahtlase väärtusega, oli rahustav tõdeda, et nimetatud seeni on õnneks võimalik kerge vaevaga muude seente hulgast eristada. Ma siis noppisin neid nii palju kui silma hakkas. Ei saa just öelda, et metsaalune neist mustas, aga oma 600 grammi sain imepisikesi vöödikujubinaid kokku küll. Et saak väga lahjaks ei jääks, rabasin valimatult ka kõiki ülejäänud imelikke tuvastamatuid seeni, milles tundus mingisugust pigmenti olevat.

Kahe käega erinevaid sitaseeni noppides üritasin mitte silme ette manada oma seenearmastajatest sõprade nägusid nähes pilti, kuidas mu kummik ülbelt kenadest kase- ja prinkis tõmmuriisikatest üle astub. Mul on vankumatu hing – kui ma juba tulin värvseeni korjama, siis olgu nii. Ei lase mina juba end eksitada ja valitud teelt kõrvale juhtida mõne noore puraviku pärast.

Möllasin metsas seni, kuni kaasavõetud kilekotid pungitasid ning otsisin üles lapse ja koera, keda polnud enam üldises foonis võimalik kerge vaevaga eristatada. Mõlemad olid hakanud meenutama Ussisõnade Meemet ning muutunud hämmastavat loodusega üheks - üks oli varustanud end loendamatute puuseente ja kaigastega ning teisel oli iga karva küljes mõni puuleht, samblatutt või männiokas ning ämblikud habemes tolknemas.

Hoovis päikesevanni võtvad naabrid jõllitasid mind uskumatul pilgul, kui ma autost väljusin, näppude otsas mitu läbipaistvat sitaseentest pungil kilekotti. Kuna koeraga ja lapsega tekkisid lärmakad arusaamatused (esimene keeldus sigajonnakalt tuppa minemast duši alla viimise hirmus ning teine nõudis valjuhäälselt, et kõik hoolega kogutud puuseened ja eoseid lennutavad ämmatossud tuleb tingimata eluruumidesse tarida), moodustas see väga harmoonilise ja nauditava üldpildi – sitaseenekottidega kannatust kaotamas kuri naine rebimas rihmast kivikujuks muutunud porist traatkarvalist peni, üritades samal ajal kogu vaba keha ja valju häälega takistada varateismelist loodushuvilist kõdu majja tassimast. Kui see meeleolukas etendus sai antud, koer pestud, ämmatossud salaja minema visatud, läksid minu armsad sitaseened potti podisema. Ma pean tunnistama, et värskete kaselehtede või naitsepunaga värvimine on oluliselt meeliülendavam tegevus. Eeskätt lõhna silmas pidades. Päris õõvastav on möllata seentega, mille tutvustuse juurde raamatus on joonistatud kolm risti kui märk väga mürgisest. Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et seentest annab päris toredaid toone välja võluda ja eriti vöödikutega maksab ka edaspidi mässata.

Minu väikene algeline praktiline katse kinnitas, et seentega villase lõnga värvimine on põnev ja tulemuslik tegevus. Vöödikud andsid lubatud punakaid toone ja teised (valdavalt tuvastamata) seened rohekaid ja beežikaid värve. Olin väsinud, kuid õnnelik. Punkt.