SOKID KALAMEHELE JA -NAISELE

See on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui su elus on kroonilist, raskekujulist kalastamishaigust põdev inimene. Kõik areneb samm sammult ja algul ei aimagi sa tutvuse tegelikke tagajärgi. Näiteks hakkad eneselegi ootamatult sööma kala. Esialgu viisakusest ja uudishimust, loetud aja pärast aga pritsivad süljenäärmed nagu survepesulas pelgalt põgusast mõttest praetud haugifileele. Ja see ei ole veel kaugeltki kõik. Kiigates seda kummalist ning esmapilgul flegmaatikutele sobilikuna tunduvat hobi eemalt, tekib mõne aja pärast vastupandamatu isu asja ise ka proovida. Kogeda, mis tunne on kala konksu otsa saada ja veest välja tõmmata. See peab ju ometi midagi vahvat olema, kui sellest niiii säravail silmil ja õhinal räägitakse!

Sel kevadel haarasin härjal sarvist, mehel musklist, paadil aerust ja landil konksust ning nõudsin enda kohest tutvustamist kalastusmaailma sügavaimate saladustega. Surusin sisemas maha väikese negatiivse eelaimuse, et üritus tipneb tõenäoliselt tundide viisi kangeks tõmbunud taguotsaga paadis konutamisega, kogu keha iga ruutmillimeeter ablaste parmude ja väikeste tigedate sääskedega poolt armutult puretud, käed ridvavarre hoidmisest väsinult tõmblemas ning tagatipuks kõik järvekalad minu üle irvitamas, vaid loopisin karmide õpetussõnade saatel (keera spinninguots teatud nurga alla, keri aeglasemalt, ära siple paadis, ära viska mulle konksu kõrva kinni jt) vapralt lanti. Siis, kui mul käsi veel ainult inertsist töötas ning mitte keegi maailmas enam ei uskunud, et see naine kunagi elus üleüldse mõne kala võimeline on kätte saama, juhtus siiski ime. Ehmatus oli suur, kui ühtäkki haugi (vt. pilti) vetikate ja muu järvemudru asemel veest välja sikutasin. Selle kala nimeks sai Tuulikese Kisakala ja põhjust võite ise arvata.

Mõne kuu pärast sain sünnipäevaks roosa spinningu! Eelmainitud karmi kalamehe enda kätega värvitud. Et ikka oleks stiilsem kalal käia.

Kuna roosa spinning on iseenesest juba püss nähtus, nõudis see ka teatud aksessuaaridele mõtlemist.

Et kalastamine pole ainult suvine ettevõtmine, otsustasin ma anda meie tiimile omapoolse lihvi ning kududa kummikutesse/saabastesse temaatilised sokid. Materjaliks, loomulikult, minu enda taimedega värvitud lõngad.

Mehe sokilõngad on värvitud eelnevalt sibulakoorte ja kanarbikuga kollaseks ning samblaga roheliseks ning kõik on lõpuks kastetud indigolahusesse.

Naise sokilõng on roosaks muutunud tänu košenillile.