06 märts 2012

PALVERÄNNAK HELSINGISSE

Möödunud nädal pakkus mulle kuhjaga erakordseid muljeid, tugevaid emotsioone ja uusi teadmisi.

Nimelt on mul au olla seotud Mulgi rahvarõivaste raamatu koostamise ja väljaandmisega. Töö käib juba kolmandat aastat ning järgmise aasta alguseks on oodata põnevat, mahukat ning rohkete jooniste, lõigete ja fotodega koguteost Mulgi rahvariietest. Raamatu tekstide autor on Viljandi muuseumi teadur Tiina Jürgen ning konsultantidena on töösse kaasatud Reet Piiri ja Igor Tõnurist. Loomulikult peab pakkuma raamat lisaks seniavaldatud ja laiemalt levinud infole uut materjali (kui mitte lausa uusi lähenemisnurki) ning sellepärast pöörasime ahned pilgud Venemaa ja Soome poole, kuna teadaolevalt leidub Mulgi rahvarõivaste erinevaid esemeid ka Peterburis ja Helsingis. Eestis on nendest ilmunud vaid mõned joonised (näiteks Helsingi muuseumis käis rahvarõivaid uurimas ning tegi mõned akvarellid Melanie Kaarma 1992. aastal). Samas on tegemist vägagi vanade ja ainulaadsete esemetega, mis igal juhul väärivad tutvustamist. Seega tekkis mul ületamatu soov, lausa kinnisidee, et need asjad peavad saama kajastatud ka raamatus kvaliteetsete fotode ja kirjelduste näol.

Venemaaga asjaajamine on teatavasti pea alati keeruline. Algul läks kõik nagu lepase reega - kirjutasime Peterburi muuseumile ja saimegi loa tulla fondiga tutvuma. Meie toimetuskolleegiumi liige Christi Kütt põrutaski, pliiats pihus ja mõõdulint kaelas otsejoones Venemaale ja ..... kohapeal selgus, et tegemist on sootuks vale muuseumiga ning meie poolt otsitavad enemed asuvad hoopis teises kohas. Siiski ei ole ma lootust kaotanud ning plaanin uuele jõulisele katsele minna.

Hoopis teistsugune kogemus oli soomlastega asju ajada. Minu pöördumise peale saatis Ildikó Lehtinen pika nimekirja Helsingi rahvusmuuseumis olevatest Halliste, Tarvastu ja Paistu esemetest. Leppisime kokku, et laekume Kristi Jõestega 28. veebruaril ning saame kohapeal kõiki nimekirjas olevaid asju oma ihusilmaga vaadata. Tõotasid tulla tihedad päevad, kuna esemeid oli palju ning kõik need ootasid kirjeldamist, jooniste tegemist, värvitoonide määramist ning legendide otsimist kataloogidest.

Kui me muuseumi uksest sisse astusime ja meid ootavaid karbivirnu nägime, oli tunne nagu lapsel jõulupuu all kingipakke nähes või midagi säärast. Samas tekkis väike hirm, et kuidas me küll sellise piiratud ajaga jõuame... Ehkki piirdusin laeval vaid kombeka kohviga, läks minu suu justkui iseenesest lahti ning esitas täiesti pingevabalt ühe väga kohatu palve - kas ma tohin enda tarbeks asju ka pildistada. Kes muuseumitööga kursis pole, siis teadke, et muus kontekstis kõlaks see palve justkui, et kas ma võin teie rahakoti ära varastada vms. Erinevatel põhjustel (välk kahjustab kangast, piltide võimalik ebaseaduslik levitamine jm) ei tule isetegevuslik fotografeerimine näiteks Eesti Rahva Muuseumis kõne allagi. Samas tundub tänapäeva tehniliste võimaluste juures täiesti jabur istuda ning kulutada päevi pliiatsijooniste või akvarellide tegemiseks, et mõnda rõivaeset või mustrit edasi anda. Kui ERMi rahvarõivaid uurima minnes valdab aeg ajalt tunne "palun vabandust, et ma tüli tekitan ja meie rahvakunsti vastu ebatervet huvi tunnen", siis Soomes ei tehtud ka minu ülbe palve peale hambavalunägu ning meie suureks rõõmuks ja üllatuseks anti luba töö kiirendamiseks ja tõhustamiseks fotosid teha. Lubasin, et kasutan pilte vaid enda tarbeks ja sellest piisas. Au ja kiitus!

Eelkirjeldatud põhjustel ei saa ma siin jagada nähtut ning töö käigus tehtud fotosid. Võite vaid ette kujutada meie emotsioone, kui me järjest karpe avasime ning siidpaberi seest paarisaja aasta vanuseid esemeid ettevaatlikult lahti pakkisime. Meie ilmed olid umbes sellised:

Etteruttavalt võin saladuskatte all paljastada, et muuhulgas kuuluvad kogusse seninägematu tikandiga Halliste puusapõlle tükk, indogoga värvitud ja pakutrükitehnikas kaunistatud seelik Tarvastust, triibuseelikud Paistust ja Tarvastust, Halliste pruudilinik, Paistu sukad, Tarvastu naise kuub, Tarvastu naise väikesed tanud ja palju muud põnevat. Valdavalt on esemed viidud Eestist Soome 1902. aastal ning paljude vanuseks on juba tollal märgitud umbes 100 aastat. Hiljemalt aasta pärast on Mulgi rahvarõivaste raamat kõikide eelduste kohaselt ilmunud ning suurem osa Helsingis säilitatavatest Mulgi rahvarõivastest seal fotode ja kirjelduste kujul esindatud. Siis saate seda kõike ka oma silmaga näha!

Meid ootavad karbid ja valged kindad.

Väsinud, kuid õnnelik Kristi mõõdulinti kokku rullimas.


Mina legendidesse uppumas.


Siidpaberite vahele peidetud varandus.




Ja lõpuks. Harjumuspäraselt kudusin reisil ka ühe sokipaari oma traditsioonilise kalamustriga. Lõng on sedapuhku värvitud krapiga. Vardad nr. 1,25.


9 kommentaari:

Kristi Jõeste ütles ...

Väga värvikas kirjeldus!
Mina omalt poolt jään alatiseks mäletama seda emotsiooni, mis mind tabas indigosinist pakutrükitud Tarvastu seelikut nähes. Oma kirjalike märkmete juurde kirjutasin suurelt trükitähtedega APPI!!! (loe: täiesti kirjeldamatu õnn näha midagi niiiii ebatavalist ja seniteadmatut sellest piirkonnast!)

Evelin ütles ...

Millegipärast manasin pakutrükitud Tarvastu seelikust lugedes automaatselt Kristi hirmõnneliku näo silme ette :) Aga mis seal salata, see lugu pani ka mind uudishimust värisema, oleks ükskõik mis väega soovinud su piltidel seda paberiserva kergitada, mis karpide sisu varjas ja hoidis... Aga kannatust siis veel, kuniks raamat ilmavalgust näinud. Igatahes edu ja indu tegijatele! See on ütlemata väärt mõte need piiritagused varandused taas kodumaale tuua, kasvõi raamatu lehekülgedel. Ja ma ei saa jätta imestamata, et millal sa hing ometi sellise reisi ajal veel sokke jõudsid kududa???

Jutupaunik ütles ...

Ühinen eelkõnelejatega. Ootan ärevusega ja oi kuidas oleks tahndu vähemalt kärbes seinal olla.
No ja sokikudumine on muidugi omaette klass. Ma saan aru, kui laevaga sinna sõites kood, aga peale sellist emotsioonilaksu tagasi tulle, poleks mina külll miagi muud teha suutnud kui õndsa näoga naeratada.

Silvia ütles ...

Ootan põnevusega raamatu ilmumist!

Sokike ütles ...

Aga mina olen samas toas avanud vähemalt sama õnneliku näoga karpe Muhu rahvariietega! :)
Ja järgmised sokid koon ka sama mustriga. :P

Kristi Jõeste ütles ...

Hii, sokikudumisega oli ka naljakas lugu. Ühe kohaliku sõbranna soovituse peale läksim õhtust sööma mõistlike hindadega hiinakasse. Kesklinnas asuvas Bamboo Senteris toimetasin üpris kitsukese ruumis hiinlastest ettekandajd, kes omavahel pidevalt midagi hõikasid. Meie naaberlauas otsustas dressides daam teha toiduootamise ajal võimlemisharjutusi, iseäranis puusahööritusi ning kogu selle napaka jaburuse peale võtsime meie Tuulikesega ka vardad kotist välja ja kudusime kes sokki, kes kinnast ;)

Juulike ütles ...

Hahaha. See lustakas seik oli mul juba unustushämarusse vajunud. Einoh, mul oli ikka hirm, et äkki restoranis tihedat ja intensiivset trenni tegev daam torkab mul suusakepiga silma peast välja. Ainuke lahendus tundus enesekaitseks vardad välja võtta.

Juulike ütles ...

Hahaha. See lustakas seik oli mul juba unustushämarusse vajunud. Einoh, mul oli ikka hirm, et äkki restoranis tihedat ja intensiivset trenni tegev daam torkab mul suusakepiga silma peast välja. Ainuke lahendus tundus enesekaitseks vardad välja võtta.

Gerly ütles ...

ahh, kui äge ja põnev reis ...kjujutan ette seda põnevust neid karpe avades....
ja see märkus ERM-i kohta... ka mina tunnen end alati seal alati mingi paha segaja ja sissetungijana, kes soovib võõras riidekapis sorida