Juulikese käsitööpäevik

TIINA LÕNGAD

2012-01-11T13:23:00.006+02:00

Need lõngad on värvitud Tiinale, kes soovis oma varusid täiendada nelja erineva indogosinise, kolme sinipuidu ja viie krapipunase tooniga. Erinevatel põhjustel võttis selle tellimuse täitmine mul rohkem aega, kui eales varem. Kõikivõimalike takistuste tõttu veninud töö tekitas paraja stressi juba. Ja stressis olekus käsitööd teha ei tohi. Eriti mitte lõnga värvida, sest veidral kombel läheb siis alati kõik untsu - kas lõng vanub või jääb hirmus laiguliseks. Midagi juhtub alati.

Mõnes mõttes on taimedega lõnga värvimine "õnneloos", kuna saavutatavad toonid ei ole täpselt ette ennutatavad. Mitte mingil juhul ei maksa lihtsameelselt loota, et viskad kaselehed ja maarjajää potti ning kindel kollane toon on garanteeritud. Iga värvimine annab erinevad tulemused ning sooritust korrata on pea võimatu, kuna lõpptulemus sõltub mustmiljonist erinevast tegurist (taimede korjamise aeg ja ilm, mulla ja vee keemiline koostis, taimede kogus, lõnga omadused jpm). Iga konkreetne värvus jääb märgistama just seda päeva, mil värvimine aset leidis. See annabki protsessile oma võlu ning seetõttu on võimalik taimedega värvimisel saavutada sadu ja sadu erinevaid toone. Mul endal läks umbes neljasajanda järel arvepidamise tuhin üle ning järg sassi.

Suurem tähendusväli tekib, muidugi, ise loodusest korjatud taimedega värvimisel. Kahjuks on Eestis kasvavate taimede abil saadavate värvitoonide hulk piiratud. Kõige kergemini saadakse kollast, rohelist, beeži, pruuni ja halli. Värvigamma piiratus on tingitud sellest, et kodumaiste taimede värvi moodustab klorofüll ning kolrofülliga koos esinevad kollased ja pruunid pigmendid (ksantofüllid ja karotiinid). On küll sinerõigas ja värvmadar, mille abil saab vastavalt siniseid ja punaseid toone tekitada, kuid esimese puhul on värvimine suhteliselt keeruline protsess ning sügavsiniseid toone ei pidavatki saama, madara peenikeste juurte kogumine seevastu väga vaevaline, mistõttu on suuremate koguste värvimine paras utoopia. Sellepärast kasutati ka Eestis juba iidamast-aadamast välismaiseid värvtaimi.

Kokkuvõtteks - kõikide takistuste kiuste said Tiina lõngad lõpuks ometi värvitud ning toonid ilusad ja säravad.

TAIMEDEGA VÄRVITUD LÕNGAD

2011-11-27T12:38:00.009+02:00

Tallinna vanalinnas (Mündi 3) avati hiljuti uus käsitööpood. Alljärgnevatel piltidel presenteeritud 102 lõngatokki on värvitud taimedega just selle poe kaubavaliku tarvis. Sel korral kasutasin materjalina Raasiku 8/2 erinevaid naturaaltoonides lõngu ja värvtaimedena sinipuitu, krappi, sibulakoori, indigot, košenilli ja naistepuna. Lõngad on pakendatud 50 grammistesse tokkidesse.

Sinipuit

Sibulakoored

Indigo

Košenill

Krapp

Naistepuna

MUTI MÜTS

2011-11-17T21:38:00.007+02:00

Tavaliselt presenteerin ma siin blogis rohkem oma rahvusliku tekstiili valdkonda liigituvaid käsitöiseid sooritusi, kuid sesoses täna toimunud vahva fotosessiooniga Sauna Ja Kättemaksukontori Õhtul väärib väikest sissekannet ka Muti Müts.

Nimelt tähistas Muti hiljuti oma sünnipäeva ja kuna daami garderoobis puudusid igasugused talvised peakatted, kudusin ma kiiruga ühe mütsi. Lõng: Alpaca Silk, vardad: 40 cm ringvardad nr 2, muster: Designer Knitting sügis 2009. Nööbi disain ja teostus Anakonda Lembelillelt.

Kuna Muti hoidis algul häbelikku joont ning keeldus tagasihoidlikult modelli rollist, flirtis kaameraga esialgu Carita.

Ilmekalt tutvustas ta erinevaid võimalusi peakatte efektseks kandmiseks.

Õhtu edenedes tiivustus ka Muti ning pärast väikest rahmimist ning madinat vahetas müts kandjat.

Lõpuks ei suutnud ka mina enam oma edevust vaka all hoida ning pressisin end kaamerasilma ette.

Müts lahkus äsja minu kodust ikka Muti peas. Sooja pead talle talveks!

SOKIJUKUD

2011-11-14T15:06:00.005+02:00

Võttis aega paar aastat, aga asja sai. Vahetult enne seda, kui mu lõualuud pidevast survestamisest ära kuluma hakkasid, suutsin ma lõpuks ometi kaasvõitleja Tiina kupatada abikaasa puidutöökotta eesmärgiga saada endale sokijukud. Kes veel ei tea, siis sokijukud on sellised vahvad vidinad, mille ümber aetakse vastvalminud või äsjapestud niisked sokid ning lastakse neil seal siis kaunikujulisteks kuivada. Ühesõnaga - ühed väga tarvilised asjandused minusugusele perfektsionistile.

Rabasin siis Tiinal tukast kinni ning istusime laua taha maha. Otsisime netist kõikvõimalikke näidiseid ja mõõtsime ning joonistasime jupp aega. Seejärel suundus vapper naine puutöökotta ning möllas halastamatult sae, liivapaberi, õli ja tont teab veel millega. Kui ma õigesti aru sain, survestas ta ka oma vastutulelikku ja leebet meest nende imelike jalakujuliste asjadega tegelema ning rikkus seega kaks potensiaalset romantilist nädalavahetust ära. Lõpuks freesiti sokijukudesse ka augud sisse, et õhk läbi käiks ning sokid kiiremini kuivaksid.

Valmis nad said ja mina olen rahul!

Armsad sokikudujad! Kuna Tiina läks üpris hoogu (mehe eest ma pead ei anna) ning nikerdas valmis terve virna puujalgu, on sokijukusid võimalik tema käest osta. Praegu on olemas jukud nr. 38-40, 41-43 ja 44-46 sokkidele. Tiina e-posti aadress on tiinakirjad@gmail.com.

SOKIVABRIK EI SEISKU

2011-11-03T11:24:00.003+02:00

Ma ei oska niisama istuda. Ma ei tea, kas see on mingi taluperenaistest esiemade veri, mis muudkui tagant kihutab, kuid niisama molutades hakkab ajast kuidagi kahju. Kahtlustan, et mul on raskekujuline Ivan Orava Tööka Isa sündroom, millele pani alguse minu armas vanaema, kes suvevaheaegadel rapsas mul hommikuti kell 6 teki pealt ära ja teatas, et uni ei anna uuda kuuba, magamine maani särki. Sestap on mul sukavardad peaaegu igal pool kaasas. Sokki on hea kududa ka, ei sega muid tegevusi. Saab vabalt filmi vaadata, koosolekut pidada, juttu ajada ning oma tähtsaid mõtteid peas veeretada. Võibolla ka tantsida, pead pesta ning lihapirukaid vormida, kuid ma ei ole veel proovinud.

Seega on vormistunud minu taimedega värvitud lõngade kerad järjekordseteks sokkideks.

LÕNGAD ASTRALE

2011-10-31T11:02:00.006+02:00

Täna postitan Itaaliasse paki, mille sisuks on kakskümmend viis erinevat tooni taimedega värvitud lõnga. Ma kujutan juba vaimusilmas ette seda tohutut kirevat sokihunnikut, mida seal kuduma hakatakse! Head kudumist, Astra! Auk sõrme!

SEENEVÄRVID

2011-09-22T22:35:00.009+03:00

Seentega värvimine on minust tänini millegipärast mööda läinud. Mis siin ikka imestada - pole ma ju ka mitmeid aegu seenemetsades uidanud. Mõtte seentega lõnga värvida istutas mu ajukurdude vahele lugupeetud sõber Polkovnik, kes üritas mulle juba mõnda aega tagasi selgeks teha, kui head värvseened ikka Rõuge kandis kasvavad (tõenäoliselt oli ta salajaseks tagamõtteks minuga pudel head punast veini mõnusa jutu saatel ära limpsida, aga see selleks). Kuna Rõuge ei ole Viljandist just käbiviske kaugusel ning kogu aeg on kiire-kiire-kiire, olin sunnitud siiski proua Polkovniku rikkalikest seenemetsadest esialgu kahjatsusega loobuma ning oma kohalike jõududega läbi ajama. Asi juba selle taha ei jää, onju.

Varustasin end optimistliku meelega, hulga väikeste kilekottidega, mõningaste eelteadmistega värvseentest, noaga, kummikinnastega, kokakoolaga, roosade kummikutega, toppisin lapse ja koera autosse ning põrutasin otsejoones Õisu metsa.

Olin loomulikult ka väikest eeltööd teinud ja erinevatest usaldusväärsetest allikatest teada saanud, et hinnatuimateks värvseenteks peetakse siinmail verevat ja verkjat vöödikut. Kuna minu mükoteadmised on üldiselt kahtlase väärtusega, oli rahustav tõdeda, et nimetatud seeni on õnneks võimalik kerge vaevaga muude seente hulgast eristada. Ma siis noppisin neid nii palju kui silma hakkas. Ei saa just öelda, et metsaalune neist mustas, aga oma 600 grammi sain imepisikesi vöödikujubinaid kokku küll. Et saak väga lahjaks ei jääks, rabasin valimatult ka kõiki ülejäänud imelikke tuvastamatuid seeni, milles tundus mingisugust pigmenti olevat.

Kahe käega erinevaid sitaseeni noppides üritasin mitte silme ette manada oma seenearmastajatest sõprade nägusid nähes pilti, kuidas mu kummik ülbelt kenadest kase- ja prinkis tõmmuriisikatest üle astub. Mul on vankumatu hing – kui ma juba tulin värvseeni korjama, siis olgu nii. Ei lase mina juba end eksitada ja valitud teelt kõrvale juhtida mõne noore puraviku pärast.

Möllasin metsas seni, kuni kaasavõetud kilekotid pungitasid ning otsisin üles lapse ja koera, keda polnud enam üldises foonis võimalik kerge vaevaga eristatada. Mõlemad olid hakanud meenutama Ussisõnade Meemet ning muutunud hämmastavat loodusega üheks - üks oli varustanud end loendamatute puuseente ja kaigastega ning teisel oli iga karva küljes mõni puuleht, samblatutt või männiokas ning ämblikud habemes tolknemas.

Hoovis päikesevanni võtvad naabrid jõllitasid mind uskumatul pilgul, kui ma autost väljusin, näppude otsas mitu läbipaistvat sitaseentest pungil kilekotti. Kuna koeraga ja lapsega tekkisid lärmakad arusaamatused (esimene keeldus sigajonnakalt tuppa minemast duši alla viimise hirmus ning teine nõudis valjuhäälselt, et kõik hoolega kogutud puuseened ja eoseid lennutavad ämmatossud tuleb tingimata eluruumidesse tarida), moodustas see väga harmoonilise ja nauditava üldpildi – sitaseenekottidega kannatust kaotamas kuri naine rebimas rihmast kivikujuks muutunud porist traatkarvalist peni, üritades samal ajal kogu vaba keha ja valju häälega takistada varateismelist loodushuvilist kõdu majja tassimast. Kui see meeleolukas etendus sai antud, koer pestud, ämmatossud salaja minema visatud, läksid minu armsad sitaseened potti podisema. Ma pean tunnistama, et värskete kaselehtede või naitsepunaga värvimine on oluliselt meeliülendavam tegevus. Eeskätt lõhna silmas pidades. Päris õõvastav on möllata seentega, mille tutvustuse juurde raamatus on joonistatud kolm risti kui märk väga mürgisest. Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et seentest annab päris toredaid toone välja võluda ja eriti vöödikutega maksab ka edaspidi mässata.

Minu väikene algeline praktiline katse kinnitas, et seentega villase lõnga värvimine on põnev ja tulemuslik tegevus. Vöödikud andsid lubatud punakaid toone ja teised (valdavalt tuvastamata) seened rohekaid ja beežikaid värve. Olin väsinud, kuid õnnelik. Punkt.

SOKID KALAMEHELE JA -NAISELE

2011-09-13T11:39:00.022+03:00

See on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui su elus on kroonilist, raskekujulist kalastamishaigust põdev inimene. Kõik areneb samm sammult ja algul ei aimagi sa tutvuse tegelikke tagajärgi. Näiteks hakkad eneselegi ootamatult sööma kala. Esialgu viisakusest ja uudishimust, loetud aja pärast aga pritsivad süljenäärmed nagu survepesulas pelgalt põgusast mõttest praetud haugifileele. Ja see ei ole veel kaugeltki kõik. Kiigates seda kummalist ning esmapilgul flegmaatikutele sobilikuna tunduvat hobi eemalt, tekib mõne aja pärast vastupandamatu isu asja ise ka proovida. Kogeda, mis tunne on kala konksu otsa saada ja veest välja tõmmata. See peab ju ometi midagi vahvat olema, kui sellest niiii säravail silmil ja õhinal räägitakse!

Sel kevadel haarasin härjal sarvist, mehel musklist, paadil aerust ja landil konksust ning nõudsin enda kohest tutvustamist kalastusmaailma sügavaimate saladustega. Surusin sisemas maha väikese negatiivse eelaimuse, et üritus tipneb tõenäoliselt tundide viisi kangeks tõmbunud taguotsaga paadis konutamisega, kogu keha iga ruutmillimeeter ablaste parmude ja väikeste tigedate sääskedega poolt armutult puretud, käed ridvavarre hoidmisest väsinult tõmblemas ning tagatipuks kõik järvekalad minu üle irvitamas, vaid loopisin karmide õpetussõnade saatel (keera spinninguots teatud nurga alla, keri aeglasemalt, ära siple paadis, ära viska mulle konksu kõrva kinni jt) vapralt lanti. Siis, kui mul käsi veel ainult inertsist töötas ning mitte keegi maailmas enam ei uskunud, et see naine kunagi elus üleüldse mõne kala võimeline on kätte saama, juhtus siiski ime. Ehmatus oli suur, kui ühtäkki haugi (vt. pilti) vetikate ja muu järvemudru asemel veest välja sikutasin. Selle kala nimeks sai Tuulikese Kisakala ja põhjust võite ise arvata.

Mõne kuu pärast sain sünnipäevaks roosa spinningu! Eelmainitud karmi kalamehe enda kätega värvitud. Et ikka oleks stiilsem kalal käia.

Kuna roosa spinning on iseenesest juba püss nähtus, nõudis see ka teatud aksessuaaridele mõtlemist.

Et kalastamine pole ainult suvine ettevõtmine, otsustasin ma anda meie tiimile omapoolse lihvi ning kududa kummikutesse/saabastesse temaatilised sokid. Materjaliks, loomulikult, minu enda taimedega värvitud lõngad.

Mehe sokilõngad on värvitud eelnevalt sibulakoorte ja kanarbikuga kollaseks ning samblaga roheliseks ning kõik on lõpuks kastetud indigolahusesse.

Naise sokilõng on roosaks muutunud tänu košenillile.

SÜNNIPÄEVAVAIBAD

2011-09-11T21:34:00.005+03:00

Oma väikeste toredate tegemiste jäädvustamise huvides (endale nikerdan ma ju haruharva midagi) lisan siia ka kaks vaipa, mis on kootud sünnipäevaks armsatele inimestele.

MAGDA VAIP

Magda vaip tundub tema toa põrandal nagu pöialliisi taskurätik, aga uskuge mind - minu ristitütrel on hiiglaslik tuba hiiglasuures majas ja tegelikult on vaip täiesti normaalmõõduline.

RAINI VAIP

HOOLEGA HOIDISTATUD

2011-08-18T13:40:00.013+03:00

Sel suvel läksin ma hoidistamisega üpriski hoogu. Endaga võrreldes, muidugi. Arvestades seda, et meie pisike leibkond (miks just leibkond? miks mitte näiteks mooskond?) pole eriline keedisesööja ega mahlajooja, sai keldririiulitesse paigutatud lausa märkimisväärne kogus purke. Kui eestlase hoidistamisharjumuste kriteeriumiks võtta Kivirähu näidendis "Eesti matus" kirjeldatu (Siis käisin ma keldris! Andres, kas tead, kui palju on seal moose! Riiulid on nende all lookas, mõnes kohas on purkide raskus riiulitesse praod vajutanud ja tubli toigas on pandud toeks, et kuiv puulaud purkide all päris pooleks ei praksataks. Seal oli tuhandeid moose, Andres, ja nende kõrval sadu liitreid õunamahla, tagumiste ridade purgid kaetud paksude ämblikuvõrkudega nagu iidsed veinid. Milline pudelite ja purkide armee !..... pole lootustki, et keegi enne maailmalõppu neid sealt keldrist välja laseks ja sööks. Seal on moose, mis keedeti kümneid aastaid tagasi, ja mahlu, mis on tehtud õuntest, mida kandnud puud on juba aastaid tagasi kuivanud. ..... Need keldrid on nagu katakombid, kus mitmed sugupõlved marju ja puuvilju magavad igavest und.), ei vääri need minu üksikud liitrikesed erilist tähelepanu, kuid tore oli see vaaritamine juba vaaritamise enda pärast ning tõde on see, et nii mõnigi moos on praeguseks juba oma otsa leidnud.

Vana hea traditsiooniline maasikamoos

Kirsimoos ja -mahl

Kirsikeedis amaretto ja mandlilaastudega

Mustikamoos

Vaarikamoos

Mõnus mustsõstramahl

Lisaks marineeritud kurgid (elu esimene üritus) ja minu iga-aastane traditsiooniline pangesalat, mis on kohustuslik komponent kartulipudru kõrval.

Üritades ühele teatud meesterahvale sügavat muljet jätta ning apelleerides alatult tema kirglikule armastusele tšilli ja üleüldse teravate maitsete vastu, pingutasin ma põlle pooleks ning mässasin veel valmis paar purki vürtsikat sibulamoosi (kaneeli ja nelgiga), tuleneelajatele paslikku adžikat (huuuuuuuu!!!) ning lõpuks, suutmata end kuidagi pidurdada, võtsin ette ka Jamie Oliveri vungiga tšilli-paprikatšatni. Seda viimast vaaritades sai taas kord iseendale tõestatud, et loll pea on ihule nuhtluseks, sest kui ma olin paljakäsi koorinud ja puhastanud umbes 15 grillitud tšillikauna, leegitsesid mu käed järgnevad 24 tundi nagu tules. Võehh, oli see vast valus. Kokaraamatus seisnud lahke soovitus kasutada kummikindaid tundus selline eeee....soovituslik. Umbes nii, et kui pärast sõrmega silmi sügada, võib kaasneda pisuke ebamugavustunne. Mina otsustasin selle peale kaljukindlalt meeles pidada, et sõrme täna silma ei pista ning vajadusel sügan silmi ainult kahvlivarrega või muu sobiva esimesena kättejuhtuva tarvikuga. Aga see polnud, loomulikult, veel kõik! Tõeliselt hakkasin ma oma ettevõtmist häälekalt needma momendil, kui ma avastasin retseptis oleva palsamiäädika koguse ning tõsiasja, et Viljandis müüakse seda ainult pulverisaatoriga pudelis. Kuna pudelit avada oleks saanud ainult kaela mahalöömise teel (tundus liiga riskantne), alistusin ma saatusele ja pumpasin seda va vajalikku vedelikku oma tšillipõlenud kätega üüratuma aja. Lapse saatsin selleks ajaks teise tuppa, et tema sõnavara ebasoovitavas suunas oluliselt ei täieneks. Raskuste kiuste valmis kokkuvõttes siiski üks väga maitsev kaste teravate elamuste otsijatele ja praegu võin ma juba rahulikult kasvõi kõik kümme sõrme korraga silma pista.

JULGE HUNDI LÕNG ON VÄRVILINE

2011-06-13T00:14:00.010+03:00

Kui mulle tehti austav ettepanek õpetada TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili õppekava üliõpilastele taimedega värvimist, andsin ma pikemalt mõtlemata oma jaa-sõna nagu ma kaldun õhinal iga toreda ettepaneku ning väljakutse peale tegema. Sellele spontaansele julgustükile järgnes mõningane kuklakratsimine ja pinev mõttetöö, kuna taimedega värvimise õppimine teoreetiliselt oleks nagu ujumisoskuse omandamine läbi kuivtreeningu, praktiline tegevus nõuab aga aega, mida ei eraldata õppejõudude arvates neile aine põhjalikuks käsitlemiseks kunagi piisavalt.

Võtsin siiski suurejooneliseks eesmärgiks tegeleda teemaga võimalikult mitmekülgselt ning praktiseerida kõiki enimlevinud värvimisviise - eelpeitsimist, järelpeitsimist, koospeitsimist, külmvärvimist, kuumvärvimist, ilmutusvärvimist ning selle möllamise tulemusena võluda välja võimalikult palju erinevaid värvitoone (kaasa arvatud neli mulgi arhailise tikandi põhivärvi). Kasutasime sibulakoori (nurutud Säästumarketi lahkete müüjate käest), krappi, indigot, maarjajääd ja vaskvitrioli. Mässasin kahe õpperühmaga viis päeva auravate katelde ümber nagu duracelli-jänes ning esitasin endale harvade hingetõmbepauside ajal aeg ajalt küsimuse, et kui palju sellisest tormakast tegutsemisest ikkagi külge jääb. Möödunud neljapäeval aga, kui toimus üliõpilaste värvimistööde hindamine, pidin ma rõõmust peaaegu luksuma ning polkat tantsima hakkama, sest valdav osa kahekümne kolmest õppurist oli iseseisvalt praktiseerides vapustavaid tulemusi saavutanud. Osa tudengeid olin nähtavasti suutnud ka kroonilisse värvimishaigusesse nakatada. Seega võin ma vist rahulolevalt ohata ja seiklusele selleks korraks joone alla tõmmata. Järgnevatel fotodel on näited peamiselt õppetöö raames värvitud lõngadest.

Lisaks ka kaks hiljuti valminud põrandavaipa.

SIDE 6 SOKIKOLLEKTSIOON

2011-04-25T17:39:00.008+03:00

Juba Jõhvi Joosepi vanasõna manitseb, et suvel säti salvokat, talvel remondi jalgratast. Kui see käsitööliste keelde tõlkida, võiks see õpetus kõlada nõnda, et talvel heegelda murumütsi, suvel koo karupüksi. Või midagi säärast. Igatahes niipea, kui päike jälle kõrgemalt käima hakkas, valmis mul paugupealt kollektsioon villaseid sokke. Lepime kokku, et see ei viita minu pikaldlasele loomule vaid asjalikule ettenägelikkusele, sest kaugel järgminegi talv on ning kui see peaks natukenegi meenutama möödunut, võib kindla peale välja minnes kihla vedada, et minu varbad on septembrist aprillini permanentselt jääkülmad (tundub, et mida aasta edasi, seda rohkem see kunagi nii pulbitsev ja kuum veri jahtub ning enam pole vist kaugel see aeg, mil ma krutin end ööseks elektriliselt soojendatava teki vahele, nagu üks häbematu sõber julges soovitada).

Endagi üllatuseks avastasin, et kõik need sokipaarid olen ma usinasti valmis klõbistanud sõprade juures meeleolukaid õhtuid veetes ning seega võib auga kogu kollektsiooni nimetada Side 6 Collection’iks. Nendesse sokkidesse on sisse kootud ohjeldamatut naeru, Michael Jacksonit imiteerivaid kepsakaid tantsuliigutusi, Halo TVd, veini, norskava ja arulageda (omanike poolt antud täiendav omadussõna oma lemmikloomale) inglise bulgogi valgeid karvu ning “teravate pliiatsite” vahelisi kõrgetasemelisi verbaalseid mänge. Tagasivaatavalt paneb mind ennast ka pisut imestama, kuidas sellise tiheda programmi kõrval need kudumid üleüldse valmis said arvestades, et esimesse lõngakerra lõin ma hambad (ehk vardad) sisse Eesti Vabariigi sünnipäeva auks korraldatud piduõhtul ja ega ma ju igal nädalalõpul ka seal tugitooli soojendamas käinud ole.

Sokid on kootud naturaalset lambakarva (hall ja pruun) ning taimedega värvitud lõngadest. Kaks suka moodi sokki on valminud kõiksugu taimvärvitud lõngade ülejääkidest ning kujundatud meetodil "iga loos võidab" ehk siis suvaliselt - nii, nagu käsi pimesi lõngakotist järgmist värvi kahmama juhtus.

Lisaks olen kudunud ka paar põrandavaipa. Sügistoonides vaiba tulevasel omanikul oli kindel nõu ja tõsine tahtmine, et vaip peab olema ebasümmeetrilise triibustikuga ning mingeid segamini minevaid narmaid ei tohi otstes olla. Seega palistasin servad lihtsalt ära ning meeleolu mõttes maalisin ka mõned lamedad puust nööbid otstesse kaunistuseks. Et pisut huvitavam saaks.

Teine vaip on kootud katsikukingituseks Norale.

Värvipajas on vahepeal podisenud kanarbik, sammal, krapp, sinipuit ja košenill järgnevate tulemustega:

KALTSUVAIBAD

2010-11-05T12:26:00.005+02:00

Kaltsuvaipade kudumise järele kihelesid minu käed juba mõnda aega. Valmis oli varutud hunnikute viisi materjali ning ideid. Ainus, mida polnud, oli aeg. Kauaoodatud kahenädalase puhkuse ajal sain siiski 25 meetrit lõime telgedele rakendatud ning esimesed kolm vaipa on tänaseks valmis. Kristi Jõeste õpetas mind "pauku uut moodi" tegema st. rakendama lõime üles nii, et vaibad jääksid eriti paksud ja rasked. Selleks tuleb lõim niietada ja soastada eriti hõredalt (mina panin nr. 37 soa igasse neljandasse piivahesse kaks lõimelõnga). Nende vaipadega olen ma ülirahul - said mõnusalt paksud ja pehmed!

Kootud labaselt kahe tallalauaga maatelgedel.
Materjal puuvillane lõim ja trikotaažiribad
Laius 82 cm
Pikkus erinev (1,4-1,8 m)

Ainult üle minu vaiba!

2010-10-13T14:58:00.010+03:00

Lõpp paisab! Kooli lõpp, nimelt. Ongi vaid homne päev veel ning loodetavasti jääb maailm pärast seda ikka oma kohale ehk siis vast ei tunnistata mind eksamil tõeliselt lootusetuks juhtumiks ning lubatakse edaspidi ka lõngaleemekulpi liigutada ning sukavarrast veeretada. Muidugi võidakse öelda, et heakene küll, tegelege oma nr. 4 varrastega edasi, las miinusvardad jäävad osavamate pärusmaaks. Kuid olgem siiski optimistid - ehk läheb kõik hästi ning sel juhul võite siin ka edaspidi minu šedöövritel silma peal hoida. Kui ma läbi kukun, tõmban koti pähe ja poen elupäevade lõpuni häbi pärast voodi alla peitu (nr. 8 vardad pihus ning akrüüllõngakera kaenlas).

Mina sisenen homsesse võitlustulle vaibaga, mille kudusin peamiselt oma vanaisa talukohast korjatud taimedega värvitud lõngadest. Olulisim eesmärk vaipa kavandades ja kududes oli näidata, kuidas taimedega värvimist emotsionaalsemaks ja isiklikumaks muuta kogudes taimed mingist konkreetsest kohast ehk siis antud juhul minu lapsepõlve maakodust. Minu vanaisa talu on seisnud tühjana alates vanaisa surmast 2001. aastal ning tänaseks praktiliselt lagunenud. Kootud vaip aitab säilitada sidet maakoduga ning esivanematega.

Valisin põhilisteks värviandjateks kolm vana puud - pärna, kastani ja õunapuu. Nimetatud taimed andsid vaibale rohekad ja pruunikad toonid. Kuna Eesti loodusest naljalt peale kollase, rohelise ja pruuni välja ei meelita, siis võtsin värvi mõttes appi ka krapi, indigo ja košenilli.

Kavandasin vaibamustrisse ka Halliste kõlavöö ainetel triibud ning tikkisin mõned motiivid Halliste pruudilinikult.

Mis tikandisse puutub, siis olen ma usutavasti vabakäelisuse maailmameister-direktor-olümpiavõitja-täht-kuninganna, sest on lausa fenomenaalne, kuivõrd vabakäeliseks minu tikand võib minna ehk mida enam ma kramplikult korrapära taga ajan, seda lopergusemaks ring kisub. Seega jääb tikkimises minu kõrgeimaks pilotaažiks just arhailine tikand, kus vabakäelisus on soositud ja autentsuse mõttes lausa kohustuslik. Las ilusaid ühesuguseid motiive tikivad osavamad käed mõne teise isiku küljes.

Kudusin vaiba oma maatüüpi arhailistel telgedel, materjalideks kolmekordne linane lõim ja taimedega värvitud ühekordne lõng. Vaiba suurus on 86 X 164 cm.

Ja nüüd siis 1000 (isa on mind kogu aeg liialdamises süüdistanud) pilti vaibast. Pidage vastu!

Viimaks lisan, et minu lõputööd juhendas Kristi Jõeste. Tänu temale sai vaip just selline. Suurimad tänud ja maani kummardused!
Kohtumiseni! Loodetavasti.

Flirdi kaameraga! Flirdi!

2010-08-27T22:08:00.011+03:00

See veider ning esmapilgul käsitööga vähe seotud pealkiri on siiski omal kohal, sest olude sunnil tuli seljast heita loomupärane häbelikkuse rüü ning klõpsutada valmis hunnik fotosid portfoolio tarvis. Jajah, uskumatu küll, kuid kooli lõpusirge juba paistab! Igatahes olen ma jõudnud sinnamaale, et tuleb vaid veel üle koera saba saada (loodan siiralt, et tegemist on buldogi sabaga...). Ise pidi autorina end ikka ka mõne pildi peale vinklisse võtma. No täna sai siis see posängitamine ka üpris põhjalikult ette võetud, pandud ripsmetesse pisut tušši ning flirditud fotokaameraga nii, et pea auras. Selle rabelemise tulemusel aga valmis päris kenake hulk meeleolukaid pilte minu viimase aja, seni laiematele rahvahulkadele presenteerimata käsitöisest produktsioonist.

Käsitsi õmmeldud linane kleit on üks ütlemata mõnus riietusese! Kasutasin kogu kleidi juures pesuõmblust, seega näeb kleit mõlemalt poolt ühesugune välja. Sellise arhalise kleidiga peaks vist kandma pigem kõlavööd, kuid nimetatu puudumise tõttu ajas edukalt asja ära ka villane telgedel kootud vöö.

Kuna minu armas õmblemiseõpetaja Anneli Vasser küsis kerge kahtlusenoodiga hääles, et kas kleit alt mitte liiga kitsas pole, siis järgnev koreograafia on loodud tõendamaks vastupidist. Juulikese vabaimprovisatsioon teemal: Mu kleit sai lõpuks valmis ning ükskord kasvavad kinni ka augud minu sõrmeotstes (sosinal lisades, et tõenäoliselt on see esimene ja viimane kleit, mille ma õmblesin)!

Nende piltide juures tahan ma südamest tänada Enn Meiesaart, tänu kellele ma selliseid krapsakaid hüppeid järjest efektsemalt sooritada suudan! Kui nii edasi läheb, ei ole varsti mingi küsimus teha mõned tagurpidisaltod õhus.

Järgnevalt tuleb esitlusele tikitud sõba. Tooriku kudusin masinaga ning vanutasin korralikult pesumasinas. Tikand on pärit Halliste pruudilinikult (loomulikult teistes värvides). Pruudilinik ise asub Pärnu Muuseumis, kuid õnneks oli see mõneks ajaks Viljandisse toodud ning siin sain teda üpris põhjalikult uurida.

Masinaga kudusin ka alljärgnevatel piltidel oleva vesti, mille õpetus pärineb ühest umbes aastatagusest Vogue Knittingu numbrist. See vest saab ehk ühel heal päeval ka mingi sobivama vöö. Loodetavasti. Kui keegi koob...

Lõpuks mõned fotod sõrmkinnastest, mille õpetus ilmus viimases Käsitöö numbris. Kuna ajakirjas olevalt fotolt ei tule kahjuks kinnaste kogu ilu välja, siis lisan siia mõned pildid.

Seni, kuni veel suve, tuleb aga õues pikutada ning taevasse vahtida. Ikka enda kootud villase teki all.

Kõik pildid, kus Juulike ennast sellise innuga afišeerib, et käsitöögi tema sulni sära varju jääb, pildistas kaasvõitleja Anneli Lilienthal.

PILTE KIRUVERE MUINASLAAGRIST

2010-07-12T23:19:00.011+03:00

Iseenesestmõistetavalt kulgeb seegi suvi värvimise tähe all, kuid erinevalt eelmisest aastast ei mölla ma oma lõngadega uhkes privaatsuses, vaid olen päris mitmel korral lausa püüne peale vaatamiseks välja pandud. Seljataha ning lähitulevikku jäävad mõned taimedega värvimise koolitamised. Üks ütlemata meeleolukas nädalalõpp leidis aset Kiruvere muinaslaagris taimedega värvimist õpetades. Esimest korda värvisin lõnga lõkkel raudpajas ning see tekitas ikka "päris" tunde küll. Mõned meeleolukamad fotod (pildistas kaasvõitleja Anneli Lilienthal) Kiruvere muinaslaagrist:

Viimasel kahel fotol eksponeerin ma ülipehmet ja ilusat ilvese nahka. Puhas luksus! Ma loodan, et loomakaitsjad ei pahanda...

Veel on võimalus registreeruda Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatud koolitusele, kus saab õppida taimedega värvimist, tikkimist ja paelte punumist. Koolitusega saab lähemalt tutvuda siin.

MULGI TANUMAAL & TAIMEDEGA VÄRVITUD LÕNGAD

2010-04-18T18:14:00.008+03:00

Mulgi naised nägid kunagi kõvasti vaeva, et nende tanud nagu kord ja kohus kaunistatud saaksid. Alljärgnevatel fotodel näete minu varianti mulgi tanumaalist, mis on tikitud ristikpistes punase peenvillase lõngaga valgele linasele kangale ning kujundatud kaelaehteks. Asja konks on selles, et valge riie ei tohi tikandi alt välja paista. See eeldab väga tihedat tikkimist ning silmnägemise kurnamist. Kaunistuseks kasutasin pronkshelmeid, voodriks punast villast kangast.

Edasi minu vaieldamatu lemmikteema ehk taimedega värvimise juurde. Seekord tegin "pauku uutmoodi". Lugesin Riihivilla blogist külmvärvimisest košenilliga. Ma polnud sellisest asjast varem kuulnud ning kuna mul leidus just üks sobiv näputäis täisid (asjatundmatutele ütlen selgelt välja, et mitte MINU vaid KAKTUSEtäisid), sain kohe ka katsetama hakata. Valasin 8 grammile täidele keeva vett selga, lisasin viinakivi ning 100 grammi maarjajääga eelpeitsitud lõnga. Lasin umbes ööpäeva seista, aeg ajalt segasin. Tulemuseks sain murtudsüdamete karva lõnga.

Ülejäänud vedeliku ning lõngast välja nopitud putukad panin potiga keema ning värvisin veel 200 grammi peenvillast pitssallilõnga.

Peenvillaseid pitssallilõngu värvisin ka indigo ja sinipuiduga. Ikka 100 grammi ehk üks sallitäis korraga.

Esmakordselt proovisin värvida ka poelõnga, mis sisaldab 60 % alpakat, 10 % siidi ja 30 % meriinot. Värvisin seda väga lahjas sinipuidulahuses ning tulemus jäi sirelililla.

Külmvärvimist teostasin ka jahvatatud krapiga, saades ilusat madarapunast. Kuigi krapp andis peaaegu kogu oma väe külmvärvides ära, sain ülejäänud vedelikku kuumutades veel 100 grammi lõhekarva lõnga.

Rahva tungival nõudmisel värvisin ka erinevaid kirjusid lõngu. Roosa-lillakirju on värvitud košenilli ja sinipuiduga, sinisekirju indigoga.

Järgneval pildil olev lõng sai oma värvi košenillilt, sinipuidult ja indigolt.

Viimased tokid eelmisel suvel kaselehtedega kollaseks värvitud lõnga muutusid indigo toimel rohelisekirjudeks.

Krapiga külmvärvides pistsin potti ka peenvillast tikkimislõnga.

Kõik need ja lisaks veel kuivavad ning käesoleval momendil värvuvad lõngad jõuavad järgmisel või siis ülejärgmisel nädalal poodidesse. Lisaks Tartu Pulloverile ning Tallinna Pärnu mnt. lõngapoele ka Järve Selveris asuvasse Veimevakka!

SINIPUIT, KOŠENILL JA PUNAPUU

2010-03-24T17:26:00.008+02:00

Terve nädal on podisenud katlad minu köögis, lõngatolm matnud kogu elamise ning korteris ringi liikudes on tulnud hoolega jälgida, et kogemata mõnda kaussi sisse ei astuks või mõne kera või pooli otsa ei komistaks. Töösse on kaasatud ka minu abivalmis ema , kes on veetnud päevi ning öid kerides ja kaaludes lõnga. Kahtlustan, et ta teeb nüüdseks isegi läbi une kerimisliigutusi. Vahepeal meenutas ta juba Tuhkatriinut või siis aheldatud orja Jan Uuspõllu filmist. Seda, kes oli kuuri ketitatud. Meil, muidugi, asi nii hulluks ei läinud, ema oli täiesti vabapidamisel ning sai isegi aega vahepeal vetsus ja söömas käia. Aga mitte midagi rohkemat. Mina muudkui värvisin ja pesin ning ema muudkui keris ja kaalus. Lõpuks ka veel pakendamine. Sellise palehigis rabamise tulemusel värvusid lõngad imelist sireli-, lõhe-, roosi-, fuksia-, lavendli-, mustsõstra- ja ma ei oska isegi nimetada, mis karva tooni veel. Palett sai üllatavalt lai. Eriti uhked said peenvillased tikkimislõngad! Tööga oli kiire-kiire, sest juba homme asuvad lõngad Tallinna poole teele. Kel huvi, põigaku sisse Pärnu mnt. lõngapoodi. Ikka sinna, mis asub kino Kosmose vastas.

JUULIKESE LÕNGAD POODIDES

2010-03-18T20:45:00.007+02:00

Armsad sõbrad! Annan teile alandlikult teada, et kena valik Juulikese taimedega värvitud lõngu on nüüd saadaval kahes toredas kaupluses: Tallinnas Pärnu mnt. 46 (asub kino Kosmos vastas) ning Tartus Pulloveri poes Kitsal tänaval. Tartus on müügil ka kirev ning järjest täienev valik peenvillaseid taimedega värvitud tikkimislõngu. Loomulikult pidage enne tarbimist nõu arsti või apteekriga, kuna Juulikese lõngade kasutamine tekitab pikaajalise sõltuvuse!

Kuna fotoaparaat, mida ma tavaliselt oma käsitöiste saavutuste jäädvustamiseks kasutan, rändab praegu tundmatutel radadel mööda Inglismaad, piirdun ma täna paari tagasihoidliku seebikarbifotoga. Samas ei saa kuidagi mainimata jätta, et esimest korda õnnestus mul värvida ka PÄRIS PUNAST lõnga. Sellise tulemuse üle üürgasin ma uhkusest ja rõõmust nagu Tarzan ning järgneval päeval kandsin üht vihti käekotis, et aeg ajalt sellele pilgu heitmisega oma meeleolu ning eneseväärikust tõsta. Loomulikult pidid ka kõik vastutulevad tuttavad seda vaatama ja imetlema. Delikaatselt tegid kõik vaimustunud näo. Mõned vihikesed sellest lõngast jõudis ka müüki. Kiirustage, seltsimehed kudujad!

VAIP TAIMEDEGA VÄRVITUD LÕNGADEST

2010-03-02T08:57:00.007+02:00

Minu ammune unistus oli oma taimedega värvitud lõngad vaibaks kududa. Ideena kripeldas kuklas Viljandi Muuseumis olev 1830ndatel valminud Halliste tekk (VM 2904/E317), mille fotod ja kavand on Eesti Loomeagentuuri poolt välja antud raamatus Etnograafilised sõbad ja tekid. Lühike õpetusraamat ning mille koopia kudus Made Uus. Mina ei võtnud endale eesmärgiks vaiba kopeerimist, pigem inspireeris mind selle värvigamma ning improvisatsioonilisus triibustikus.

Materjalid: kolmekordne linane lõim, taimedega värvitud 8/2 villane lõng
Tehnika: koeripstehnika, sõbakirjaline
Suga: nr 37
Teki suurus: 85 x 187 cm

Värvid:
erinevad sinised - indigo
hele hallikasroheline - piparmünt
tume hallikasroheline - piparmünt
telliskivipunane - krapp
madarapunane - angervaks, krapp ja punapuu
tumekollane - punane sandlipuu ja henna
helekollane - orleaan
helepruun - õunapuu
tume oliivroheline - metsharakputk
tumeroheline - punane sarapuu

Kudusin teki oma kahe tallalauaga maatelgedel. Sidus on labane, sõbakirjalisus on saavutatud lõimedesse õhukese laua põimimisega, mis asendab kolmandat tallalauda. Kuna see laud oli kitsavõitu ning paremat ma ka ei leidnud, sarnanes selle vaiba kudumine kirivöö kudumisega - andis ikka pusida neid kirju! Teki triibustik on korrapäratu ning sündinud improviseerides. Kudumiseks kasutatud lõngad on kedratud Äksi ja Sangaste villaveskites ning värvitud taimedega 2009 a. suvel.

Kudumine langes kõige hullemale külmalainele ning see tõi kaasa ka õnnetuse - just siis, kui pool vaipa kootud sai, lõi kuiv toaõhk telgedel pinge paigast (paar salakavalat pragu vales kohas) ning ma nägin metsikut vaeva, et lõimed enam-vähem ühtlase pinge all oleksid. Täiuslikku vaipa ma sellises olukorras ei kudunud, kuid kõige hullem ka ei saanud. Julgesin seinale riputada küll. Edaspidi hoian ma veekaussi teljeruumis, et õhk niiskem püsiks.

PAISTU KINDAD JA LÕNGAVÄRVIMINE SAMBLA NING KRAPIGA

2010-02-21T11:01:00.010+02:00

Eesti Rahva Muuseumi fondis on kitsisilmakirjalised sõrmkindad (A 509:2705ab), mis pärinevad mulgimaalt, Paistu kihelkonnast 19. sajandi kolmandast veerandist. Need kindad olid arvatavasti üle jäänud veimede jagamisel pulmas ning lebasid unustatult ühe kasti põhjas kuni 1925. aastani, mil need Eesti Rahva Muuseumile müüdi. Kinnaste kohta saab lähemalt uurida nii L. Saksi koostatud "Mulgi kirikindad ja kirisukad" kui ka Aino Praakli "Kirikindad II" raamatutest.

Mina kudusin kitsisilma mustriga labakindad. Vardad nr 1,25 ning lõng 8/2 maavillane. Loodud 80 silmusega. Minu kindad tulid lapsemõõtu, parajad vast seitsmeaastasele tüdrukule. Selleks, et endale sobivaid sõrmkindaid kududa, oleksin pidanud looma vähemalt 110 silmust. Kindad on kahandatud kahetahilise, pöial ühetahilise võttega.

Järgnev taimedega värvimise kogemuse kirjeldus ning illustreeriv foto pole mõeldud nõrganärvilistele ega alla neljateistkümneaastastele. Möödunud aasta 28. novembril korraldasime Maiega Männiku Metsatalus näidisvärvimise taimedega. Ühtlasi korjasime metsast kaasa sammalt ja kuusekäbisid, et oleks olemas värvainete tagavara, kui peaks ootamatult ilmnema taltsutamatu tung lõnga värvima hakata. Tungi ega aega värvimiseks ei tekkinud aga päris pikal ajal ning nagu eelkirjeldatud kindad ootasid oma aega aastakümneid, tukkusid läbimärg sammal ja vettinud kuusekäbid unustatult minu autos kümneid päevi. Kui siis tali tuli ning külmale läks, ei suutnud ma ära imestada, miks minu auto aknaid katab igal hommikul SEESTPOOLT sentimeetrine jääkiht. Lõpuks meenusid sammal ja käbid ning ma tarisin need jääkamakateks muutunud taimed jaanuari keskpaigas oma vannituppa ning pistsin pottidesse likku. Seal need siis kaane all ja põrandasoojenduse toel elasid poolteist kuu jooksul oma elu.

Paar päeva tagasi tundsin ma üle hulga aja vastupandamatut soovi lõnga värvida, heljusin reipalt vannituppa ning naiivselt ja pahaaimamatult kergitasin kaane samblalt. Vaata alljärgnevat pilti.

Ebameeldivusi trotsides eemaldasin kirurgiliku täpsusega tekkinud elu ning keetsin seda fondüüd tunnikese. Lisasin vaks- ja raudvitrioli ning veel ühe vedeliku, mis nägi nii jälk välja, et ma seda isegi pildistama ei hakanud. Tegemist oli ammuunustatud krapileotisega. Tulemus aga sai jälle imeilus - sõltuvalt lõngast erineva intensiivsusega vanaroosad ning isegi pronksjad toonid.

PITSILISED SÕRMIKUD

2010-02-18T10:29:00.009+02:00

Igal vanal asjal on oma lugu. Suurem osa neist on unustatud, mõned aga elavad tänapäevani ning jutustavad möödunud aegadest. Pikemalt kestavad, loomulikult, kirjapandud või muul moel salvestatud legendid. Neid, mida suuliselt edasi antakse, mäletatakse seni, kuni on rääkijaid.

Pildil oleva ajahambast puretud kinda kudujat ei mäleta kahjuks enam keegi. Kindad leidis Marvi-Liina Riid oma kadunud vanaema Helje Riidi asjade hulgast. Kinnaste päritolu on teadmata, kuid arvestades omaniku elukohta, võib arvata, et kindad pärinevad Kilingi-Nõmme kandist. Samuti ei ole teada kinnaste valmistamise aeg.

Kinnaste ilu lummas mind sedavõrd, et otsustasin endale samasugused kududa. Esimesed juhtnöörid andis Kristi Jõeste, edasise töö randmeosa mustri kaardistamisel tegime kaasvõitleja Liina Kurvitsaga, kes samuti kinnastesse armus. Kuna kudusime omi kindaid samaaegselt, omavahel telefoni teel kogemusi vahetades ning pea surumas telefoni vastu õlga, kartsin ma vahepeal tõsiselt, et mu peakolu jääbki elupäevade lõpuni kaela otsa viltu.

Need kindad on minu jaoks erilised ja väärtuslikud ning ma kudusin need ka väga erilisest ning väärtuslikust materjalist - umbes saja-aastaste masinatega Sangaste Villaveskis kedratud kahekordsest maavillasest lõngast. Kuna villavabrik suleti hiljuti, ei saa sellist lõnga enam tõenäoliselt mitte kusagilt.

VÄGA VÄIKESE ARUGA KARUVALMISTAJA PIHTIMUS

2010-02-10T13:54:00.015+02:00

Tegin minagi karu. Sõbraliku, heas füüsilises vormis ning parimates aastates isendi/isanda. Lõiked pärinevad vanast Burdast, materjaliks kaltsukatest leitud villased meestesallid, mis said pesumasinas tihedamaks vanutatud. Täidiseks läks igasugu lõngajuppe ja niidiotsi, mis aegade jooksul korjunud. Ninaks suur puust nööp ning silmadeks kaks väiksemat. Karu on õmmeldud käsitsi ning ohjeldamatute naerupahvakute saatel, mistõttu muutus tema lõplik valmimine vahepeal lausa küsitavaks. Ülemeelikus meeleolus võib süüdistada Sokikest, Laimat, Anakondat ja Marmelaadi, kes oma ideaalseid mõmmikuid elegantselt nõeludes minu kohmakuse ning karu üle üleolevalt irvitasid. Noh, olgu peale, vahepeal kujunes küll sedaviisi, et mu valmiv mõmmik võttis aegajalt mingeid kummalisi muteerunud vorme ning eelnimetatud daamid lõkerdasid, minetades igasuguse halastuse, selle peale vee silmist välja. Järgmisel päeval, kui rahu ja vaikus mu taas enda embusse haarasid, võtsin ma eelmisel õhtul häbipunas peidetud pätsu taas päevavalgele, tegin talle lohutava musi koonu peale, andsin talle sosinal teada, et oleme vaid kahekesi ning ta ei pea enam oma veidrusi häbenema. Seejärel saigi ta valmis! Nagu nõiaväel! Kõige ilusam!

Mõningase nummitamise ja imetlemise järel sain aru, mida Andrus Kivirähk oma "Ussisõnades" silmas pidas, kui ta kirjeldas mõmmisid-perelõhkujaid, kes vaatavad naistele oma pisikeste ilmsüütute silmadega otsa, mõmisevad õrnalt ning tassivad kullerkuppe hambus.

Nüüd sai karupilte nii, et aitab! Ärge unustage ka tema uhket kaelaehet imetlemast, milleks on Halliste kõlavöö.

Lõpetuseks veel mõned taimedega värvitud lõngad. Täiesti saadaval.

RAHVUSLIKUD MÄNGUASJAD

2010-01-13T17:24:00.016+02:00

Olen aus ja tunnistan kohe üles, et mänguasjade meisterdamine ei sündinud mitte minu omal initsiatiivil ning sisemisel sunnil, vaid imbus minu muidu toredasse ja rahulikku ellu kooliülesandena. Mängimise jätsin ma tegelikult maha juba ligi paarkümmend aastat tagasi ning seetõttu ei erutanud esialgu mind sugugi see nukumajandus. Nagu Astrid Lindgren on oma lapsepõlvemeenutustes nentinud, et ühel ilusal päeval ta sa lihtsalt avastad, et ei oska enam mängida ja punkt. Tahad küll, aga ei saa. Mina mängisin kunagi siiski üsna pikalt ja põhjalikult. Kuigi üks minu lemmikmänge naabrilastega oli „Anne Veski ja Marju Läniku mäng“ (kõigepealt toimus kaklus teemal, kes saab olla Anne Veski ja kes peab olema Marju Länik. Tugevam omastas õiguse kehastuda Anne Veskiks. Siis pandi vinüül üürgama ning hüppenöörist mikrofoni kõlas Roosiaia kuninganna. Selleks puhuks kraamiti kappidest välja ema pulmakingad ning muud peened akessuaarid.), ei põlanud ma ka nukke ära. Isegi esimeste vinnide, luuletuste ja suudluste vahele mahtusid veel kodumängud nukkudega. Nii mõnelgi korral, kui teised varateismelised külla saabusid, et üheskoos diskomuusikat kuulata, lükkasin mina vargsi põrandal poolelijäänud nukumängu jalaga voodi alla. Oleks olnud ju kohutavalt piinlik, kui mind oleks „teolt“ tabatud.

Nüüd aga polnud nukkudest pääsu! Pidin neid päris hulgi meisterdama. Neid pisikesi ikka andis nikerdada! Peale vaadates mõtled küll, et mis seal siis nii väga ära ei ole, kuid õpetuses ninaga järge ajades andis ikka nikitseda ja nokerdada. Üüratult kaua võttis aega. Polnud ju suuremat lusti ka, seepärast vist ei edenenud töö eriti. Üldiselt võib neid kõiki pisinukke iseloomustada sõnadega, mida meie esivanemad kapsa kohta kasutasid, et lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata.

Nukkude krooniks sai aga Kihnu titt. No Kihnu titt on ta, muidugi, ainult tinglikult, sest Kihnule ei viita selle noore daami rõivastuses miski. Minule teadaolevatel andmetel pärineb see nukk Kihnu saarelt ning kannab seetõttu koondnimetust Kihnu titt. Minu nõelast ja vardast valmisid nukule aga rõivad, mida ei saa otseselt kuhugi kihelkonda liigitada. Sukad kudusin küll Halliste sukkade ainetel, kuid seeliku kanga kudusin iseleiutatud triibustiku alusel taimedega värvitud ühekordsetest villastest lõngadest atlas-tehnikas. Seeliku allserva punusin krapipunase villase lõngaga nuaritsõt paela. Jaki kudusin mustast maavillasest lõngast ning kaunistasin hõbedaste nööpidega. Jaki kaelust ääristab pihlakaga roheliseks värvitud lõngast kaaruspael. Alussärk sai valgest puuvillasest lõngast ning tagasihoidliku paunase peenvillase tikandiga. Kui nukk sai riided selga, hakkas ta millegipärast mulle kangesti Anu Rauda meenutama (võibolla selle musta jaki tõttu) ning sai endale nimeks Anu. Kui ma talle peenest pronkspruunist linasest lõngast ka juuksed pähe kinnitasin, kadus sarnasus Anu Rauaga kui nõiaväel, kuid laps oli juba ristitud ning Anuks ta jäi.

Esialgu kogu minu elutahte blokeerinud ülesanne oli kududa kala. Mitte mingisugune lustakas multifilmikala ega ka mitte edev-kirev kuldkalake, vaid ikka korralik Eesti vetes elutsev kala. Võimalikult tõetruu. Mina pole kaladest kunagi midagi arvanud. Ka kala lõhna talun läbi raskuste. Eriti praadimisel. Perioodil, mil ma seda kootud kala kontseptsiooni oma peas välja haudusin ning öösiti inspiratsiooni ammutamiseks Vladislav Koržetsi kalaraamatut sirvisin, olin ma valmis hammustama igaüht, kes minu kööki mõne kala toob. Muidu kalasõbrast Mees hoidis vist ka teadlikult madalat profiili ning küpsetas muudkui lammast. Ja lõpuks see tuli! Idee ja teadmine, kuidas teha. Viimasel minutil. Saatsin Mehe poodi kala järele ning asusin kala kudumaie, vardaid välgutamaie. Lõngaks maavillane 8/2 lõng, sukavardad 1,25; 1,5 ja 2,0. Uime heegeldasin heegelnõelaga nr. 1. Saba kudusin kahekordselt võetud tumesinisest lõngast. Kõhtu toppisin tugevalt puuvillast vatti, kaunistuseks õmblesin hõbedasi metallpärleid ja – voilaa – siin ta on!

Nõelaraamat on ideaalne koht nõelade hoidmiseks. Eriti kaasaskandmiseks. See nõelaraamat on tegelikult erinevate tikkimispistete harjutamise tulem. Kui ma järgmise nõelaraamatu teen (rõhk sõnal KUI), teostan ma selle hoopis teisiti. Aga ajaloo huvides olgu see esimene käkerdis siin siiski esitatud.

Lõpuks esitlen ma ennast läbi oma lapse pilgu. Suvel sõitsime koos ning mu 9. aastane kõrvalistmel istuv poeg visandas mind profiilis. Mulle see pilt väga meeldib (üks parimaid, kus mind on kujutatud). Selline ma ju tegelikult olengi – kõrge laubaga, targa, keskendunud ilmega, võimsate ripsmetega, pika luigekaelaga ning kergelt hapu olekuga moor. Hiidkõrvad on kunstiline liialdus.

ARHAILINE TIKAND

2009-12-18T14:37:00.008+02:00

Minu käsitöö alane tegevus on tänini piirdunud peamiselt kudumise (nii telgedel kui varrastel) ning viimasel ajal ka taimedega värvimisega. Mõned loetud korrad olen ka õmblusmasinale gaasi andnud, villa vanutanud ning mõningad pisikesed heegelnikerdused valmistanud. Tikkimist pole ma varem söendanud proovida. Esiteks läheb mul mistahes niit või lõng nõela taga automaatselt pusasse ning teiseks tundub tikkimine säärane intelligentsetele, hästiriietuvatele, saledatele (vt. Bridget Jones), pronkspruunidele, tasakaalukatele ning aristokraatlikele  (pean silmas eriti neid, kellel on kodus pesukuivati) daamidele jõukohane ning paslik tegevus olevat jäädes minusugusele rabistisele ja masanäpule kättesaamatuks unistuseks.

Ma ei räägi siinjuures ristpistes padjakatete ja seinapiltide väljaõmblemisest, see pole mind kunagi paelunud. 

Kuna kooliprogramm näeb aga ühe õppeainena ette tikkimist, et jäänud mul muud üle, kui suruda maha oma hirmud ja kompleksid, lõdvestada meel ning võtta tikkimisnõel oma värisevate sõrmede vahele. Tunne oli joovastav! Eriti mõistmine, et KA MINA võin äärmise pingutuse ning jõuvarude kokkuvõtmise korral tikkida.

Esimese tööna valmisid kaunistused sõbale. Kangas on masinal kootud linase-villase segulõngast ning pesumasinas kergelt pehmeks ja karvaseks vanutatud. Servadesse tikkisin peenvillaste lõngadega mulgi-kihnu arhailisi motiive ning sidusin narmad.

Teiseks valmisid kolm lavendlikotti. Kaks neist on tikitud mulgi traditsioonilist värvikombinatsiooni (sinine, punane, kollane ja roheline) järgides ning kolmas taimedega värvitud peenvillaste lõngadega.

Märki lähenevatest pühadest kannab vilditud süda, mis on täidetud kuivatatud lavendliga ning ehitud valgest peenvillasest lõngast tikitud glasuuriga.

Kauneid jõulupühi!
Juulike

TELGEDEL KOOTUD VAIBAD

2009-11-25T11:54:00.005+02:00

Indigo erinevad toonid kuuluvad vaieldamatult mu lemmikute hulka. Kudusin viie erineva tooniga indigolõnga vaibaks, sekka näpuotsaga krapioranži. Vaip on 87 cm lai ja 180 cm pikk. Otstesse said kaunistuseks kaheksakandadega metallist nööbid.

Teine vaip valmis improviseerides Muhu ainetel. Vaip on 87 cm lai ja 130 cm pikk.

Lisaks olen usinalt täiendanud oma taimvärvitud lõngade varu. Lõngad ning indigovaip jõuavad 5. detsembril Viljandis Pärimusmuusika aita jõululaadale.

EYELET CAP

2009-11-24T22:16:00.010+02:00

Et minu kõrvad enam iial sügistuultes laperdama ei peaks, kudusin mütsi. Õigemini - mütsid, sest ma ei saanud enam kuidagi pidama ning valmistasin neid kohe kolm tükki ühe jutiga (mõeldes sõprade loperdavatele kõrvadele). Muster pärineb ajakirja Designer Knitting sügisnumbrist.

Esimene müts valmis Noro Silk Garden Chunky lõngast.

Ülejäänud kaks mütsi kudusin maavillasest lõngast, mille värvisin indigo, kanarbiku ja košenilliga.

Kolmas müts sai sekka ka mõned särtsakamad oranžid krapiga värvitud triibud.

Kuna mütsi tuleb näidata ikka peas, siis kauplesin endale ühe edeva modelli appi. Peakate ei ole mõeldud küll poisi pähe, kuid mingisuguse aimduse mütsi tegelikust vormist ja kujust see siiski annab.

JUULIKE LÄITSE LAADA PÄÄLE

2009-11-04T22:27:00.005+02:00

Selle nädala lõpp kipub suuresti Mardilaada tähe all kulgema. Mul on varem olnud ainult üks kord au säärasel üritusel osaleda aga seda Helsingis ja hoopis muusikuna.

Selle Helsingi Mardilaadaga on tegelikult seotud üks minu elu piinlikumaid mälestusi. Ma loodan siiralt, et seekordne laadatamine kulgeb rahulikumalt ning et pärast ei mööduks pool aastat piinlikkuse karmpide käes vaeveldes, kui see kõik jälle meenub.

Asi oli siis sedaviisi, et pidime oma bändiga teenindama eelnimetatud üritust. Sõitsime kultuuriakadeemia seltskonnaga Helsingisse ning miskipärast tuli veeta öö vee peal. Laevas kujunes õhkkond muidugi lustlikuks. Mina aga, kellel laud alati pimenedes looja vajuvad, tahtsin juba kella kolme ajal öösel koti peale visata. Paraku jõmisesid saksofonimängija ja bassist minu koiku peal ning siivsat und polnud lootagi. Järsku meenus mulle päästva lootusekiirena, et kõrvalkajutis (kus ka saksofonimängija pidi magama), on tema naabriks ei keegi muu kui mu oma üliõpilane. Uni oli nii võimas, et mind ei häirinud isegi tõsiasi, et nimetatud üliõpilane on vastassoost. Omad inimesed ikkagi! Mõtlesin oma pisikese peaga, et küllap noormees magab nii öisel ajal nagu vanajumala õiglane kukulind ning enne kukke ja koitu olen mina juba läinud.

Pressisin siis oma väsinud kere kõrvalkajuti uksest sisse ning koridorist langev valgusriba paljastas nari ülemisel riiulil ühe unise sasipea, kes ehmunud näoga ukse poole põrnitses. Kuraasikas mina tõstis sellepeale sõrme suule ning tegi sensuaalselt: tssssss. Sasipea langes tummalt padjale tagasi ning võimalik, et põrnitses terve ülejäänud öö hirmunult lakke püüdes ära arvata minupoolseid võimelikke ohte ning rünnakuid. Mina koorisin end rahulikult riidest lahti ning heitsin valju räntsatusega alumisele narile sirakile. Korraks käis isegi uljas mõte, et ehmataks noormeest veelgi ning prõmmiks teda (õigemini voodipõhja) pisut jalaga ning ma vist isegi irvitasin kuuldavalt, kui ma tema oletatavat reaktsiooni ette kujutasin (need paar manustatud siidrit olid ikkagi oma töö teinud). Õnneks ei jätkunud mul oma jäsemete liigutamiseks piisavalt jõudu ning ma vajusin rahulikku unne. Ma ei välista ka võimalikke norskeid.

Hommikul hakkas olukord tõeliselt kahtlane tunduma, sest MINU ÜLIÕPILANE poleks eluseeski NII ettevaatlikult oma mobiili laadijajuhtmest üles sikutanud. Ma ei pea vist siin pikalt seletama, et minu üliõpilane magas tont teab kus ning mina lodžeerisin ühe väga ehmunud bussijuhiga. Sensatsiooniks kujunes asi aga seejärel, kui hommikusöögile suunduvad kolleegid silmasid räsitud mind vale kajuti uksest ettevaatlikult välja libisemas, sest koos võõra bussijuhiga hommikusi veeprotseduure jagada ei tulnud kõne allagi.

Kokkuvõtteks - kuna sellel Mardilaadal ei toimu õnneks mingit ööbimist kahtlastes kohtades, on eeldus, et üritus kujuneb meeleolukaks ning vahvaks. Kui väga hästi läheb, siis võib pärast isegi hansat jõvva, oodiriidiralla!

Alljärgneval pildil on lõngad, mis homme hommikul kultuuriakadeemia bussis laada poole teele asuvad.

KÄÄRIV KANARBIK

2009-10-18T15:05:00.015+03:00

Minu kanarbikuga värvimise lugu väärib käsitööpäevikus eraldi peatükki.

Kõik sai alguse sellest, et ühel kaunil pühapäeval astus minu neitsikongi Anneli (kelle Anakonda saladuslikel kaalutlustel Maieks ristis) ning pistis mulle pihku üüratu koguse kanarbikku (ma arvan, et selle toreda teo tagajärjel kantakse taim peagi punasesse raamatusse). Kuna Mees oli parasjagu kodumail, ei olnud mul mingitki võimalust kohe keetma ja värvima hakata, kuigi süda kripeldas ning käed sügelesid. Ma nimelt ei usu sekundikski, et Mees vaimustuks taimekeetmise ja keemia-aurudest meie ühises elamises. Litsusin siis kanarbiku potti, valasin vihmavett seltsiks, vajutasin raske klaaskaane peale ning tõstsin vannitoa nurka paremaid aegu ootama.

Paremaid aegu ootasime mina ja kanarbik täpselt nädal aega. Siiski paistsid ühel kenal päeval Mehe auto tagatuled ning saabus sobiv moment vaatada, mida imet see kanarbik valge lõngaga tegema hakkab. Avasin pidulikult poti kaane ja .... potist kerkinud ning sekundiga kogu korteris levinud haisuga oleks saanud ka suuremaid rahvarahutusi laiali ajada. Pronksiöö, näiteks, oleks jalamaid kontrolli alla saadud, kui minu kanarbikupott oleks Tõnismäele viidud. Hea veel, et naabrid on meie pere puhul KÕIGEGA (igapäevased trummi-, klaveri jt. pillide hääled, minu pidev valjuhäälne korraloomine, sagedad lõngavärvimisega kaasnevad lõhnad) harjunud ning ei kutsunud politseid meie korterist laipa otsima, mina oleksin nähtavasti nende asemel seda teinud. Vannitoa põrandasoojendus ning elav vihmavesi olid käärimisprotsessile oma hoo andnud ning kes mäletab minu sünnipäeva vesiheina-fondüüd, see teab, millest ma räägin. Arvestama peab ka tõika, et ma ei värvinud maakodu väliköögis vaid oma korteris, millel on avatud köök-elutuba. Akent ei saanud kahjuks lahti hoida, kuna õues möllas sügismaru. Aga ma ei andnud alla – kui juba kanarbik on minu potis, siis ei lahku ta sealt enne, kui on kogu värvi minu lõngadele andnud. Koer tõmbus niuksudes oma pessa ning laps üritas oma toa ust hermeetiliselt sulgeda. Mina seevastu trotsisin kõiki raskusi ning värvisin imelist kollast lõnga. Kaks päeva värvisin, sest minu kodus oli käärimas pea kogu Eestimaa kanarbik.

Teise päeva õhtul (õigemini öösel) pidi saabuma moment, kui tundliku ninaga Mees koju naaseb. Mina pesin ja tuulutasin tuba tõhusamalt kui eales varem. Panin küünlaid põlema ja kustutasin neid, et jõuluhõng maskeeriks kõik jäljed käärinud kanarbikust. Põletasin viirukit, piserdasin kalleid aroome. Kui olin enda arvates kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud, läksin suhteliselt rahuliku südamega magama. Hommikul ärkasin rämeda läppunud küüslauguhaisu peale. Komberdasin poolmagavana asja uurima ning leidsin, et armas Mees on meie eluruumidesse jätnud heldelt taldrikuid viilutatud küüslauguga. Panin käed puusa ning õiendasin magava mehe kallal nii, et kurgumandlid paistsid. Vastuseks pobises mees läbi padja, et kui ta öösel koju jõudis, oli elamine mingit imelikku väljakannatamatut haput haisu täis, mida ta siis omal moel likvideerida püüdis.

Selline lugu jääb mäletama minu kanarbikuga värvimist. Kanarbik aga värvis mu lõnga nelja erinevat kollast tooni ning õues kuivanuna ei lõhna lõng põrmugi käärinud kanarbiku ja läppunud küüslaugu vaid hoopis sügisvihma, tuule ja kirjude lehtede järele.

NÕELKINDAD MADE IN ... EVERYWHERE

2009-10-15T13:03:00.009+03:00

Nõeltehnika on minu arvates üks põnevamaid arhailisi tehnikaid. Selle tehnika peamine võlu tekkiva pinna kaunis struktuur. Tore on see, et võid pooleliolevat tööd kõikjal kaasas kanda ning igal momendil katkestada ilma, et järg segamini läheks. On täiesti võimalik ka poesabas või loengus vaikselt nikerdada suuremat tähelepanu äratamata. Samuti ei hargne nõeltehnikas valmistatud tekstiilid ning on tugevad ja soojad.

Kuna minu esimene töö oli nimetatud tehnikas meestemõõtu kinnaste valmistamine, siis kulus möödunud suvel oi-oi kui mitmeid sisukaid tunde luust nõela välgutades. Neid kindaid kandsin endaga terve suve käekotis kaasas ning punusin neid nii Šveitsi mägede vahel, Milano moetänava kohvikus kui ka oma maakodu aias. Ma arvan, et peale moodsa silmuskudumise leiutamist ohkasid kõik maailma naised kergendunult ning matsid oma luunõelad kapsamaale. Kõige raskem ülesanne selle töö juures oli valmistada kaks ÜHESUURUST kinnast. Lõpuks said nad siiski valmis ning mõne päeva eest ka kaunistatud. Ilustusteks kinnitasin randmete äärde vabakäelise joonistuse kaaruspaelaga, mille tikkisin täis taimedega värvitud ühekordsete lõngadega. Kõige serva kinnitasin kaaruspaela indigoga värvitud lõngast.

Jätkuvalt podiseb minu pliidil lõngapada.

Lõngalill (puhas kunst, onju?)

Indigo

Kanarbik

Punapuu

Piparmünt

Sinipuit

Krapp

Esimesed katsetused neolõnga ehk ikatlõnga värvimisel

Punapuu ja ühe koma teisega saavutatud madaratooni punane

Piltidel olevad lõngad on ka täiesti saadaval. Soovi korral võib minuga ühenduda mailitsi: juulikemuulike@hotmail.com

MINU OMA KANGASTELJED

2009-10-02T11:18:00.005+03:00

See lugu vajab pisut pikemat ajas tagasivaatamist. Kõik sai alguse umbes neli aastat tagasi, kui ma hakkasin ihkama endale OMA kangastelgi. Ja nagu targad inimesed teleris õpetavad - RÄÄGI INIMESTEGA! No ma siis rääkisin. Siin ja seal. Ja ei läinud mööda palju aega, kui ühel päeval helistas mulle tore inimene Lüüli Kiik ja küsis, et kas tahad endale telgi või ei. Üks abielupaar oli sõitnud kultuuriakadeemia hoovi ja teatanud, et kui keegi tahab kangastelgi, siis võtku, muidu lähevad prügimäele. Lüüli lohistas siis teljed oma kuuri ning mina hüppasin suurest rõõmust peaga augu lakke.

Järgnes aktsioon nimega telgede toomine uude koju. Sinna kaasasime ka minu mehe ja spetsialist Ave Matsini. Nimetatute rollid olid erinevad - abikaasa esines tugeva transporttöölisena ning Ave ja Lüüli roll oli kaeda, kas telgedel on olemas ikka kõik vajalikud jupid. Teljed said sätitud kokku minu pööningule, kuhu nad pidid määramatuks ajaks ootama jääma.

Järgmine oluline samm astuti kaks aastat tagasi, kui asusime oma elamispinda laiendama pööningu väljaehitamise teel. Meie perekonna vaidlused teemal - kas käsitöötuba või stuudio - lõppesid rinnakama ja tugevama häälega perekonnaliikme kasuks, ehk siis stuudio jäi sedapuhku ehitamata. Küll aga olid ehitaja ja sisekujundaja sunnitud planeerima meie korterit minu telgede järgi. Mina pidin olema kogu aeg ninapidi juures, sest mehed näisid arvavat, et käsitöötuba peab olema täpselt nii suur (või ka natuke väiksem), et teljed hädavaevu sisse mahuvad, ja mitte ruutmillimeetritki suurem. Võitlesin nagu emalõvi oma tulevase mugavuse nimel ning tegin suure vaevaga selgeks, et telgede ümber peab ka liikuma mahtuma ning kuidagi ei sobi lahendus, et lööme telgede ümber laudadest seinad ning piilume edasipidi telgi uksepraost.

Tuba saigi valmis, kuid teljed pidid veel aastakese jõude seisma.

Tõeline läbimurre saabus aga kaks nädalat tagasi, kui ma võtsin pantvangi õpetaja Marvi-Liina Riidi ning relvavend Anneli ning meelitasin neid telgede rakendamisel abistama. Keeruliseks tegi olukorra tõik, et minu teljed ei ole mitte tavalised kiriteljed vaid arhailised maateljed. Mässasime Marvi-Liinaga pea terve päev. Hoolimata minu pingutustest olid ehitaja-mehed ruumiga väga kokkuhoidlikult ümber käinud ning mina tormasin Ugalast saagi laenama, et telgedel mõned ülearused sentimeetrid ampulteerida. Lõpuks kroonis meie pingutusi edu. Saime teljed töösse! Juhhei ja hopsassaa!

Rakendasime Marvi-Liinaga telgedele mõned meetrid puuvillast lõime, et saaksin ka kohe kudumist proovida ning telgede võimalusi katsetada. Ütlen kohe ära, et kuna mul pole veel sellist vajalikku asja nagu pingutaja, siis võiksid tulemused paremad olla - esimeseks pääsukeseks aga sobib küll.

Esiteks vihtusin mõned meetrid tavalist kaltsuvaipa kududa. See sai kootud sügisvärvides.

Teiseks katsetasin, kuidas on võimalik kahe tallalauaga sõbakirjalist kangast kududa. Vanasti tehti seda viisil, et aeti niite taha lõime lisalatt, mida küljele keerates sai kergitada lõime. See asendas kolmandat tallalauda. Sai kududa küll! Kudusin villase neljakordse lõngaga puuvillasele kaltsuvaibalõimele väikese jupi kangast.

Ülejäänud lõimest kudusin villase muhu-stiilis vaibakese.

Villaste kudumite ideed pärinevad suurepärasest raamatust Etnograafilised sõbad ja tekid, mille on üllitanud Eesti Loomeagentuur.

PUNAPUU & INDIGO

2009-09-09T14:31:00.007+03:00

Minu rind tahab uhkusest lõhkeda, kuna esimene katsetus indigoga värvida oli edukas! Nähtavasti algaja õnn. Protsessist pole kahjuks ühtki pilti näidata, kuigi see sebimine oli omaette vaatamisväärsus - mina elegantselt jooksmas köögi ja vannitoa vahet nagu noor ja vilgas orav, takerdudes küll vahepeal kaussidesse ning koperdades vaibanarmaste taha, kuid enese ergutamiseks ümisemas reibast viisikest: hiuli-hiuli-hoo, hiuli-hiuli-hoo. Kiire-kiire-kiire! Kõik käis kellapealt. Iga viht sai oma 15 minutit värvivees olla (pööramised iga 5 minuti järel). Minul pea auras otsas ning indigotriip moodustas nina alla kaunid sinised vuntsid. Värvitud vihte sai kokku 8 ehk siis umbes 1600 grammi lõnga 10 grammi indigo kohta. Kindlasti oleks sealt veest saanud veel mõned suvetaevasinised toonid välja meelitada, kuid minu võhm oli otsakorral. Lõpuks varisesin pooloimetult voodisse ning nägin terve öö unes sinist lõnga.

Proovisin ära ka punapuu. Tulemuseks kaunid vanaroosad toonid.

SUVE VIIMNE TUND...

2009-08-30T21:37:00.008+03:00

Selles postituses ei demonstreeri ma niivõrd oma väikeste valgete käte saavutusi, kui jagan teiega emotsioone ja elamusi, mis tulenevad suuresti teiste meistrite loomingust. Loomulikult ei puudu paar kohustuslikku pilti minu taimedega värvitud lõngadest (olete tüdinenud, jah? et enam ei oskagi muud teha, kui ainult lõngu võõbata?) ning poolikust kõlavööst, kuid sellest hiljem.

Esiteks ei suuda ma jagamata jätta armsa Anakonda teost, mille ta mulle sünnipäevaks maalis. Maal kujutab toredas naivistlikus stiilis lambaid, kes ummisjalu minu maja poole tormavad. Anakonda keeles tähendab see arvatavasti soovi "Jätku villa!" või midagi taolist. Igati kohane soov lõngahoolikule, eksole! Minu süda hüppas õnnest ja rõõmust säärast pilti nähes. Aitähh veelkord, Anakonda alias Tulejumal Sid!

Teiseks tahan näidata minu abikaasa tädi Ene tõeliselt silmarõõmustavaid saavutusi taimedega värvimises. Kõik oma värvid on ta vormistanud kampsunisse ja vesti, kus iga ruut kõneleb oma lugu.

Üks selle suve käsitöö-alaseid tähtsündmusi väärib lausa eraldi lõiku. Täna toimus indigoga värvimise päev Liisi juures Pärnumaal. Emotsioonid on veel nii värsked, et parem on see kõik kohe kirja panna ehk raamatusse raiuda.

Alustagem sellest, et Viljandit on õnnistatud säärase kodanikuga ning mind säärase sõbraga nagu Siuu. Täiesti muretu on elada, sest nimetatud daam korraldab kõik eluks vajaliku - tema teab, kus midagi toimub, kuidas midagi saab, mis on hää ja mis mitte jne. Siuu hoolitseb selle eest, et boheemlik Juulike ikka Mannineni raamatu ka saaks, Siuu teab, et Olustvere kooli astumine on Juulikese elus edasiviiv samm ning vöötelgede omamine vältimatu ja etnosokkide mitteomamine lausa häbiasi. Siuu pani Juulikese kevadel ka kenasti taimedega värvimise koolitusele kirja ning nüüd arvas sõber Siuu, et ka indigoga värvimise oskused ei jookse Juulikesel mööda külgi maha. Ühesõnaga - tänu Siuule jõudis täna hommikul kaks autotäit ülemeelikuid naisi Liisi hoovi (heakene küll, ma tõesti ei tea, mis teises autos toimus, kuid meie ekipaaž eksis suure naeru pärast lausa teelt).

Kõrgendatud meeleolu taltus varsti ning äsja lõkerdanud naiste kulmude vahele ilmusid mõtlikud vaod. Pea hakkas ringi käima ning vähemalt mind valdas tunne, justkui peaks ma äkitsi hiina keeles doktoriväitekirja kaitsma hakkama. No niiiii keeruline tundus see kogu indigoga värvimise kupatus - kõik see aine lahustamine ning happelisuse mõõtmine ja hapniku vedelikust välja-ajamine. Huhh. Järgnevate tundide praktilise tegevuse, Liisi rahulikul häälel antud seletuste ning potist väljuvate eriefektide tulemusel tekkis lõpuks ka tunne, et ehk ei midagi ületamatut. Nii lahkusin mina kotitäie kemikaalidega ning motoga, et julge hundi rind, pthüi, seesammune, et julge hundi lõng on sinine. Minu indigoga värvimise protsessis kujuneb raskendavaks asjaoluks paraku, et kõiki liigutusi tuleb teha rahulikult. Rahulike mõõdukate liigutuste sooritamine nõuab minult muidugi lisapingutust, kuid tulemus on loodetavasti ka seda väärt!

Järgnevalt üritan ma demonstreerida indigoga võlumise protseduuri.

1. Liisi rahulikke ja mõõdukaid liigutusi tegemas.

2. Rahulikke ja mõõdukaid liigutusi ei pea sugugi tegema, kulm keskendunult kipras. Proff suudab nii vastutusrikast toimingut sooritada ka laia naeratuse saatel.

3. Lõng viiakse ettevaatlikult libistades potti nii, et võimalikult vähe hapnikku värvivette satuks.

4. Imed juhtuvad lõnga veest välja võttes - valge lõng hakkab hapniku mõjul meie silme all siniseks muutuma.

5. Järgnevalt lubati ka külalistel rahulikke ja mõõdukaid liigutusi teha.
6. Siin saame tunnistada, kuidas iga järgnev värvimine sama vedelikuga annab järjest heledama tulemuse.
7. Kompositsioon teemal "Õunad ja indigoga värvitud lõng"

8. Saime imetleda ka Liisi värvitud lõnga ja siidi.

9. Sellist värvide toredust ja pillerkaari (kas keegi teab, misasi on pillerkaar???) kogedes olime seitsmendas taevas. Pildil juba kogenud rahvusliku tekstiili alustalad Liisi värvitud lõngadega nautlemas.

Kuna Liisi on meister ka ketramises, siis loomulikult ei lahkunud me ilma väärtuslike näpunäideteta lõngaloomise maailmas. Alloleval pildil õpetab Liisi lõnga korrutamist.

See pilt on pühendatud ühele meie seltskonna pärlile, kelle silmad lõid särama Liisi uut kedervart nähes. Ei saa mainimata jätta, et tegemist on tulbipuuga.

Ja kõige lõpuks minu oma värvitud lõngad ning poolik kõlavöö. Tavaliselt ma oma poolikuid töid siin ei demonstreeri, kuid nimetatud vöö väärib tähelepanu selle poolest, et see sai lõpuks TÕEPOOLEST üles rakendatud! Kõik neli meetrit! Koon selle vöö mulineedest ning nimetatud materjali eelis villase ees on, et see ei katke ega vanu kudumise ajal. Juba on tubli jupp valmis kootud ka.

Ning selle suve lõpetuseks pildid väga armsast rannast, kus minu isa üles kasvas. Hea, et sain jälle seal olla...

KÕLAVÖÖD

2009-08-13T17:02:00.004+03:00

Olen minagi viimasel ajal kõlasid keerutanud. Ja ikka, loomulikult, oma värvitud lõngadega.

Esimene vöö on inspireeritud minu esivanemate näputööst - esimesel pildil olev villane kõlavöö on kootud 20. sajandi I poolel Halliste kihelkonnas, Uue-Kariste Kõuna talus. Vöö laius on 1,3 cm, pikkus 272 cm.

Mina, kahjuks, nii pika vööga maha ei saanud. Sinine lõng kippus pidevalt katkema ning lõpuks läks mul kops tõeliselt üle maksa. Minu tulemuseks jäi 86 cm. Lõngad vöös on värvitud järgnevate taimedega: oranž - krapp, roosa - košenill, kollane - kaselehed, sinine - indigo ja roheline - kaselehtedega ülevärvitud indigosinine lõng.

Teise vööga olin edukam. Valisin Paistu vöö mustri ning täiendasin seda pisut. Värvid järgnevad: fuksiaroosa - košenill, heleroosa - košenill, hele mustikalilla - košenill, hall - alkanna ja kollane - henna. Vöö pikkuseks sain 2 meetrit.

Nüüd võtan hoogu, et Halliste vöö ikka täispikkuses valmis kududa.

TAIMED, TÄID JA MEDITSIIN

2009-08-12T12:02:00.006+03:00

Ikka ja jälle lõputult värvitoone loodusest! Miski osa minus igatseb juba aega, mil paks lumevaip katab peaaegu kogu taimestiku ning minu silmad ei vila enam ringi, et mida võiks veel potti toppida. Samas ei saa välistada varianti, et ma jaanuarikuus, suures meeltesegadusehoos, kraabin küüntega lume alt sammalt ning hautan seda. Ühel kenal päeval oleksin ma autoga lausa kraavi põrutanud, sest silmasin teeperves midagi sellist kasvavat, millest jälle mõni huvitav värv välja pigistada.

Hiljuti on minu pottides podisenud porgandipealsed, maapirnilehed ja õied, metsviinapuuväädid, pärnavõrsed, õunapuuvõrsed, kibuvitsaoksad, kirsilehed ning võõrsilt toodud punane sandlipuu, henna, alkanna ja košenill. Tulemused taas imeilusad ning kordumatud.

Nüüd siis pisut käsitöövälist juttu. Sõber Siuu teab rääkida, et naiste garantiiaeg (best before) on 35 aastat. Mina olen end, nähtavasti, palju ja valesti kasutanud, kuna üks jupp ehk osa hakkab juba varem läbi minema. No kirjutas siis arstitädi mulle ka vastavad rohud, et mind jälle traksi ajada. Tablettidega mul senini väga suhet pole. Kuulun sinna kilda, kes ka gangreeni või hulkuvat neeru üritavad kummeliteega ravida. Praegu aga, paraku, valik puudus. Pärast esimest kapslit leidsin pakist ka lehe täis pisikest ja tihedat kirja. Lootes huvitavat ning õpetlikku lugemiselamust, asusin teksti kallale. Ning siis see juhtuski. Jõudsin lõiguni, kus kirjeldati ravimiga kaasnevaid võimalikke kõrvaltoimeid. Need on: närvisüsteemi häired: unisus, unetus, pearinglus, peavalu, vaimne segadus, hallutsinatsioonid, ärritus ja depressiivsed reaktsioonid; seedetrakti häired: kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhupuhitus, iiveldus, oksendamine, keele pruunikaks-mustaks värvumine, healoomuline näärmeline tsüst, suukuivus, kõhunäärmepõletik; silma kahjustused: nägemishäired, ähmane nägemine, nägemisvälja ahenemine; kuulmishäired; maitsetundlikkuse häired; maksa- ja sapiteede häired; naha- ja nahaaluskoe kahjustused: sügelus, nahalööve, juuksekadu, nahapunetus ja valgustundlikkus, suurenenud higistamine; vere ja lümfisüsteemi kõrvaltoimed; lihasnõrkus, lihas- ja liigesvalu; nõgestõbi, kõrge kehatemperatuur, bronhide ahenemine, allergiline veresoonte põletik; maksapõletik koos nahakollasusega või ilma, neerupõletik, naatriumivaegus veres ja rinnanäärmete suurenemine meestel. Selle loeteluga lõpuni jõudnud, tundsin ma koheselt suukuivust, ärritust, nägemisvälja ahenemist, juuksekadu ning seda, et mu keel hakkab pruunikas-mustaks tõmbuma. Enam ei loe ma kunagi selliseid õudusjutte!

Äkitsi meenus mulle ka, et olin aprillikuus oma arvutisse tõmmanud programmi nimega Suitsetamisest loobuja abimees. Klõpsisin seal pisut, ning sain järgmise üllatuse osaliseks - programm õnnitles mind soojalt viie mittesuitsetatud kuu eest. Punastasin ning lõin silmad varvastele. Samuti teatas programm mulle, et olen säästnud 4000 krooni. Hehh... puha ostmata jäänud lõng ja maarjajää, eksole. Ja siis sündisid ka otsused - et olla oma onutütar Anakonda Lembelille vääriline (intelligentne, sale, pronkspruun ja hästiriietuv), sööb Juulike edaspidi hommikueinet varem, kui 15:00 ning üritab need 4000 krooni viie kuu jooksul säästa. Lõnga jaoks, muidugi. Vot nii!

KIRKAD TOONID

2009-07-29T11:01:00.003+03:00

Minu loodusvärvide kollektsioon on täienenud mõne imekauni tooni võrra:

1. Kollane karikakar (koospeits maarjajääga)
2. Orleaani seemned (koospeits maarjajääga)
3. Põllu-karikakar (koospeits maarjajääga)
4. Kollane karikakar (koospeits vaskvitrioliga)
5. Naistepuna (koospeits maarjajääga)

KIRJU-MIRJU

2009-07-20T17:19:00.005+03:00

Oh üllatust, oh üllatust - ka seekordne sissekanne räägib taimedega värvimisest! Mitte, et ma vahepeal üldse midagi muud teinud poleks, kuid värvimine on praegu enim mu meeli köitnud ning aega röövinud. Olen pooleteist kuuga saavutanud värvides 76 erinevat tooni, mis sobivad omavahel suurepäraselt kokku ning inspireerivad minu tulevasi käsitöö-alaseid suurteoseid, mis hakkavad kohe valmima siis, kui mul värvimise kõrvalt aega üle jääma hakkab (ha-haa).

Lisaks oma metsa- ja aiasaadustele hakkasin igatsema värvi, mis poleks ei pruun, roheline ega kollane. Sestap tulid mängu ka krapp ja košenill. Tänu nendele on saavutatud erinevad punased toonid - lõheroosast telliskivini ja beebiroosast vaarikapunaseni.

Košenilliga värvides mõtlesin, et huvitav, miks seda küll TAIMEDEGA värvimiseks nimetatakse, sest košenilli näol on tegemist kaktusetäidega. LOOMADEGA värvimine kõlaks aga, ausalt öeldes, liiga õõvatavalt, et seda praktiseerida.

Värvimine on toimunud iga ilmaga - olgu väljas 30 kraadi kuuma või sadagu lausvihma - selleks puhuks annab ju varju poti kohale sättida.

Ka kodumaised taimed pole ununenud. Lõngadele on jõudnud tomatilehtede, tuhkpuu, sarapuu, paju, naistepuna, porgandipealsete, sõnajala, piibelehe ja madaralehtede värvid.

Kõige erksama tulemuse sain porgandipealsetega. No taimi oli ka vist umbes 50 korda rohkem kui lõnga. Läksin ühel kaunil päeval turule ning uurisin tagasihoidlikult porgandinüüjate käest, et mida nad porgandipealsetega teevad. Kui selgus, et need lihtsalt niisama vao vahele jäetakse, julgesin paluda pisut ka enda tarbeks. See pisut, mis järgmisel päeval mulle ulatati, oli selline, et andis ikka lohistada. Aga see-eest sai lõng nii kollane, et kollasemat on raske ette kujutada.

Õnneks on mees praegu teises linnas tööl ja kokku saame maakodus. Vastasel juhul avastaks ta, et lisaks sellele, et meie magamistuba ning elutuba on juba pikemat aega lõnga äärest-ääreni täis (ükskord ta mind ka lohutas, et kui jalaga litsuda, mahub ehk mõni kera veel meie elamisse), on nüüd meie vannitoa põrand kaetud kõikvõimalikke ämbrite, pottide, kausside ja muude nötsikutega ja ma ei taha mõeldagi, mis juhtuks siis, kui ta suhkru asemel maarjajääd kohvi sisse puistaks...

Käesoleval momendil ootavad kuivama panemist lõngad, mis värvitud karikakra ja naistepunaga. Tulemused presenteeritakse järgmises sissekandes.

VAHUTAV JASMIIN

2009-06-25T22:43:00.004+03:00

Võtsin enne jaani veel värvimisest viimast. Pidi ju jaaniaeg kõikse parem aeg taimedega värvimiseks olema. Traditsiooniliselt läksid patta kase-, kastani- ja lupiinilehed. Ja pole midagi öelda - jälle ainukordsed toonid! Uuenduslikult tegin katse ka jasmiinilehtedega. Värvus tuli võikollane (peitsisin maarjajää ja viinakiviga), kuid värvimise ajal toimus midagi erakordset! Äkki mõni tark keemik suudab seletada.
Lugu siis lühidalt selline. Lehtede hautamise ajal ei toimunud midagi erilist. Kui aga lõnga värvivette panin, hakkas vesi vahutama nii nagu oleksin sinna ka pudelitäie Fairyt lisanud. Esimene mõte oli, et kas tõesti on seniilsus ja dementsus juba platsis, et lõng jäi loputamata, kuid teised vihid käitusid õnneks viisakalt ning värvusid rahulikult (ilma igasuguse vahutamiseta). Lõnga pesin eelnevalt kõik koos, seega vilets loputamine ei tule kõne allagi. Rookisin ma seda vahtu potist välja, mis ma tookisin, mulle tuli aga aina juurde. Ja nii kogu värvimise aja. Lõng aga sai ilus! Piltidel on esindatud järgmised tegelased:
roheline viht - lupiinilehed, koospeits vaskvitrioliga
vasakpoolsed kaks kollast vihti - kaselehed, koospeits maarjajää ja viinakiviga
helekollased kerad - jasmiinilehed, koospeits maarjajää ja viinakiviga
tuhmimad kollased kerad ning viht - kastanilehed, koospeits maarjajää ja viinakiviga

TAIMEDEGA VÄRVIMINE

2009-06-19T23:25:00.008+03:00

Terve juunikuu olen veetnud taimedega värvimise hulluses ning rabanud kampa ka kõiki sõpru, kellel pole jõudu mulle vastu puigelda nagu Anakonda, Tuuli, Anneli ning ükspäev panin isegi oma ema kaske katkuma. Nagu ühes varasemas postituses mainit, tabas nimetatud tõbi mind Liis Kärme koolituspäeval. Minu varasem seisukoht, et taimedega värvitud lõng on üks suhteliselt plass ja värvitu värk, on lõplikult kummutatud. Tänaseks päevaks olen katsetanud kase-, pärna-, kastani ja pihlakalehtedega, tõrvalille- ja pojengiõitega, puukoortega, metsharakputkega, oblikaga, naadiga, lupiinilehtedega, angervaksaga, punase- ja mustsõstramahlaga, mustsõstralehtedega ning isegi küüslaugupealsetega. Iga kord ilmuvad uued toonid! Tulemus sõltub absoluutselt kõigest - lõngast (selle vanusest, puhtusest jm), veest, taimedest (kogus, korjamise koht ja aeg) ning peitsist. Olen kasutanud maarjajääd koos viinakiviga ning vask- ja raudvitrioli. Eile panin ühte patta kaselehtedest tulnud värvivedeliku sisse kaks erinevat valget lõnga (üks värske Jõgeva lõng, teine aastaid seisnud viht), mõlemad pesin vahetult enne värvimist korralikult puhtaks ja tulemus tuli totaalselt erinev - värskem lõng võttis võilillekollase ereda tooni, vanem viht jäi seevastu hulga leebemaks oma värvilt. Seega võiks öelda, et "iga loos võidab" - üllatused on üldiselt garanteeritud!

Tunnistan ausalt, et alljärgnevatel fotodel ei paista toonid pooltki nii säravad ja erksad, kui tegelikkuses.

VANAVANAEMA PITS

2009-06-07T14:19:00.004+03:00

Inspiratsiooniallikaks sai sedapuhku minu vanavanaema voodikate, millel võib olla vanust 80-100 aastat ning mis on valmistatud tõenäoliselt minu vanavanaema Marie Kooritsa (sünd. Prikk, 1888-1969) poolt. Voodikate on valmistatud kodukootud linasest kangast ning kaunistatud pilutikandiga ja heegeldatud äärepitsiga. Pits on heegeldatud päevateki ühte serva.

Otsustasin valmistada endale saunalina, mille materjaliks valisin vanavanaema kootud linase kanga mõõtmetega 95 X 144 cm. Kanga vanus on tõenäoliselt sama, mis päevatekilgi – 80-100 aastat.

Pitsi heegeldamiseks valisin ühekordse linase lõnga ning heegelnõela nr. 0,6. Pitsi mõõtmed on 11,5 X 95 cm. Pitsi serv on heegeldatud üle kinnissilmustega ning kaunistatud pikoodega.

Saunalinal on, sarnaselt inspireerinud päevatekiga, pits ainult ühes servas. Teise serva kudusin samast linasest lõngast kaheksa kõlaga paela.

KASELEHTEDEGA VÄRVITUD LÕNG

2009-06-05T21:16:00.004+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas sõber Siuu organiseeris mind ja veel mõningaid toredaid inimesi eelmisel laupäeval Tõstamaale Liis Kärme korraldatud taimedega värvimise koolituspäevale. Kogu see keemia oli väga põnev ja inspireeriv ning mina lahkusin Pärnumaalt kotikese viinakiviga, košenillitäidega ning Liisi värvitud lõngadega (värvitud krapiga, indigaoga ja porgandipealsetega). Olles täis tahtmist ja väge, haarasin ma juba järgmisel päeval härjal sarvist, st. paar pange näppu ning ronisin võssa. Paar noort ja süütut kaske jäid alumistest lehtedest ilma, kuid midagi polnud parata - minu peas keerles kindel soov kaselehtedega kollast lõnga värvida.
Katsin lehed kuuma allikaveega ning tõstsin viieks ööpäevaks kuuri alla "tõmbama". Mina ise sel ajal tegin vajalikke ettevalmistusi ning varustasin end põhjalikult - ostsin vastava kastruli, kotikese maarjajääd, kummikindad, korjasin vihmavett ning pesin lõnga korralikult puhtaks. Täna läks siis värvimiseks lahti. Kõigepealt hautasin lehti umbes 90 kraadi juures tunnikese ning pärast seda eraldasin lehed värvivedelikust. Seejärel segasin umbes 30 grammi maarjajääd ja 10 grammi viinakivi keedetud vihmaveega ning miksisin värviveega. Tõstsin vedeliku tagasi pliidile ning panin lõngad potti - 233 grammi Sangaste villavabriku saja-aastaste masinatega valmistatud valget villast lõnga ning mõned meetrid kahte erineva tumedusega indigoga värvitud sinist lõnga. See nõiajook haudus umbes poolteist tundi ning seejärel lasin lõngal veel pool tundi jahtuvas värvivees seista. Ja tulemuseks - ooooo, milline lõng! Minu rind paisus uhkusest ja rõõmust! Imeilus erk ja sügav kollane! Indigoga värvitud lõng läks seevastu mõnuksaks potiroheliseks (vajan sellist kõlavöö kudumiseks).
Selline algaja õnn ja edu tiivustab ju edasisteks suurteks tegudeks taimedega värvimise teel. Nüüd plaanin naistepuna korjama minna.

Järgnevalt väike fotokronoloogia tänastest toimetustest lõnga värvimisel.

Juunikuu on imeline, eksole?

KEVAD JA KATSETUSED KERAAMIKAS

2009-05-04T19:12:00.005+03:00

Kõik Viljandi inimesed olid juba igaüks endale tassi või kausikese voolinud, kui Juulike alles esimest korda keraamikatöökotta jõudis. Tegelikult ei ole ju mõeldavgi oma tänaval asuvast uhiuuest Bonifatiuse Gildist lihtsalt mööda kõndida! Mõte rüübata hommikuti rohke piimaga kohvi omaenda meisterdatud kruusist oli ka sedavõrd erutav, et saigi ette võetud esimene tutvumine keraamikaga.

Saviga tegeledes tuleb silmas pidada mõningaid reegleid - ära jokuta liiga kaua (savi kuivab lihtsalt käes ära), ära mudi seda nagu plasteliini (käesoojus paneb savi murenema), ära rulli ega vajuta savi liiga õhukeseks ning ära jäta ka liiga paksuks ning arvesta sellega, et põletades muutub ese mõnevõrra väiksemaks.

Kruusist üle jäänud savist vormisin mõned nööbid.

Pärast nädalast ootamist olid asjad ahjus küpsenud (kruus kõrgkuumuses ja nööbid madalkuumuses) ning valmis glasuurimiseks. Ja tulemus - puhas kunst, eksole! Hommikuti maitseb kohv veel paremini, kui varem!

Tõeline kunst aga (vastupidiselt minu amatöörkunstile keraamikas) on aga loodus kevadel ehk siis praegu! Meil talus on tiik, mis hoolitseb konnade iibe säilitamise ja tõstmise eest. See, mis toimub meie oma silme all konnakuduga, on puhas ime! Iga päev muutuvad väikesed mustad pärlid oma pesas suuremaks, kuni kasvatavad endile sabad. Tegelikult teate te seda ju isegi. Ma ei julge kokku arvutada, mitu tundi ma oma elu jooksul konnakudu vahtinud olen, kuid ära ei tüdine ikka.

Ja konnad, kes meie tiigis elavad, näevad välja sellised.

VILLASED SOKID

2009-04-12T16:57:00.005+03:00

Jalad külmetavad mul pidevalt. Noh, mitte just suvel kolmekümnekraadises kuumuses ning ka mitte saunalaval, kuid septembrist maini on villased sokid minu põhigarderoobis jõuliselt esindatud. Seega kulub mul sokke päris palju. Hiljuti, kui ma oma viimased villased jalavarjud olin lootusetult auklikuks kulutanud, oli taas veenev põhjus osta pehmet, luksuslikku lõnga ning kududa sokke.

Esiteks hakkasid mulle kohe meeldima palmikutega sokid Designer Knittingu talv 2008/09 numbrist. Kuna ma pole varem ühegi palmikuga kokku puutunud, oli see töö ka mõnus väljakutse. Asi osutus õnneks oluliselt lihtsamaks, kui ma kartsin. Lõngaks valisin Titan Wooli Superwooli (100% merino), mida kulus 4 tokki (200 g). Sokid kudusin varrastel nr. 3, kuigi õpetus ajakirjas soovitas tungivalt nr. 4 vardaid kasutada.

Teised sokid kudusin lihtsad. Mustriline on ainult vikeldatud sääreosa. Nende sokkide suurim võlu on lõng. Tegemist on Katia Miskiga, mis on 100% laamatalle vill. Minul kulus nende sokkide kudumiseks 3 tokki. Kes tahab end hellitada, sellele soovitan julgelt, tegemist on siidise ja ülipehme lõngaga. Sagedasti kantavateks sokkideks kindlasti mitte kõige sobivam, kuid mina planeerisin need sokid endale tudu- ehk magamissokkideks.

Kuna ma pole ammuilma kudunud jämedamatel varrastel kui 1,25, siis olid vardad nr. 3 hea vaheldus - töö edenes lausa seitmepenikoorma saabastega. Kuna lõng oli väga luksuslik, ostsin glamuurses meeleolus lausa roosipuust vardad. Õnneks kohe kaks komplekti, sest minusugune raudnäpp jõudis esimese poole tunniga kaks varrast pooleks kududa. Nende sokkide kudumine treenis mind natukene lõdvemalt kuduma, mitte nii nagu ma tavaliselt koon - higi voolamas, sõrmed krampis ja biitseps punnis.

SOKID HALLISTE SUKKADE AINETEL

2009-03-30T15:49:00.010+03:00

Halliste sukkadest

Vast akasive tidruku juba karjan kävven endel veimi tegeme. Meil olli karjamaa kaven. Tiid müüdä karjaga minnän olliv iki suka varda näpu vahel. Karja man muudki.

Ninda egä tüü man olli tidrukidel sukakott mõtsan man. Einämak, ku tõise kurdive (puhkasid), iki olli siul (sinul) sukk. Jälle rehepessu aig üüse. Kõlka kandja sai suure kamren tatninä man seni kukka pista, senigu mehe tapet teive ja sõkutive. Tare usse kõrvan olli kamre seinäsen väike, üte ruudige akse, kun rehepessu aig tilluke lambike põlle. Säält siss past tarre valgust ja selle lambi man kudasive tidruku oma sukke-kindid, senigu jälle kõlkamärss selgä upute (upitada) tulli. (Oma ema Anu Uti (sünd. 1871) mälestusi pani kirja Alma Utt (1900-1954))

Mulgi kirisukki (kirjege suka) kandsid ainult naised. Meeste sukad olid ühevärvilised. Mulgimaa lääneosas (Halliste, Karksi) olid sukad kujult sarnased mujal kantud vanemate põlvini ulatuvate sukkadega. Nende sukkade omapäraks on kitsas kirjatriip sukasäärel.

Mulgi sukakirjad on vöökirjakujulised. Kiri koosneb üldiselt ühest motiivide reast. Kirjade põhi on kogu vaadeldavas piirkonnas tumedat või mustjassinist värvi, kuna lõng on värvitud potisiniseks. Kirjalõng aga on kollast ja rohelist värvi. Kollaseks värviks kasutati kaselehekollast, mille ülevärvimisega potisinises saadi ka potiroheline. XIX sajandi esimesel poolel kasutati sukakirjades kaselehekollase asemel harva ka madarapunast värvi. Sajandi teisel poolel värviti lõngad juba enamasti anilliinvärvidega. Sukad kooti nagu varemgi tume- ehk mustjassinisest ja rohelisest lõngast, millede kõrval kasutati endiselt kaselehekollaste või madarapunaste asemel punaseid lõngu. Ülejäänud suka sääreosa ja laba on mulgi sukkadel üldiselt valget värvi.

Sukakirjad on geomeetrilised. Kindakirjadega võrreldes on sukakirju vähem. Mulgimaa lääneosas on kasutatud ainult kaht eri kirja ja nendele lähedasi variante. Hallistes ja Karksis on suka 2-3 cm laiusel hambuliste servadega kirjatriibul kiri paigutatud kummaski ääres oleva triibukese vahele. Ääretriibukesed on koerea laiused ja vaheldumisi kahekaupa kollast või punast ja rohelist värvi.

Üheks Halliste kihelkonnas levinud sukakirjaks on viie silma päält sarviku kiri, mis koosneb tipule toetuvate ruutude reast. Viie silma päält sarviku kirja olevat naiste sukkadele kootud seepärast, et arvati, nagu hoiaks silmade paaritu arvuga kiri kandjat kurja eest.

Teiseks sukakirjaks Hallistes oli kõõrukiri.

Naste suka koeti valge. Poolest säärt koeti üükelaiune kiri sisse tumesinisest. Mõni röömike punast ja rohelist olli kah. Suka koeti lühikse, põlveni. Mudu olliv labase, taga koeti vikkes sisse. Vikle man olli ää kokku võtta. Vikle olliv kate silmä laiutse pahepidise juti. Vanast oleved koet kirivesid, kaits silmä üäpidist, kaits pahapidist. Konts koeti rohkemp läti kondsa muudu. Nüütse kondsa õigatse saksa kontses. Kapaku koeti nindasamma ku nüüd, konts nindagu naeste sukkel. (Oma ema Anu Uti (sünd. 1871) mälestusi pani kirja Alma Utt (1900-1954))

Sukkade kudumiseks kasutati Hallistes korrutatud villast lõnga, mis võrreldes teiste Eesti piirkondadega oli eriti peen. Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja puuvillast lõnga. Tavaliselt loodi suka alustamiseks üles 196-236 silma.

Sokid Halliste sukkade ainetel

Mina kudusin sokid 8/2 villasest lõngast varrastel 1,25. Loodus on tehtud 88 silmaga. Soki ülemise ääre kudusin Viljandi Muuseumis oleva Halliste suka ääre järgi.

Mustritriipe sättisin soki sääreosale kolm, vaheldumisi viie silma päält sarviku kiri ja kõõrukiri. Raamatu „Eesti Rahvarõivad“ mustrilehe andmetel on viie silma päält sarviku kirja puhul tegemist naiste sukaga ning sõõrukiri kooti tütarlaste sukkadele.

Sääre kirjaosa ja valge põhikoe vaheldumisel kasvatasin ja kahandasin igal vardal paar silmust, et tihedalt kootud kirjaosa kiskuma ei hakkaks ning soki säär ühtlase laiusega hoidma jääks.

Soki kanna kudusin saksakanna tehnikas. Pöia ahendamisel kasutasin oma vanaema poolt kirjapandud õpetust, mille kohaselt kootakse sokki seni, kuni väike varvas on kaetud. Seejärel kootakse 2 silmust parempidi kokku, 4 silmust vahele, 2 silmust parempidi kokku jne. Järgnevat kootakse 4 ringi kahandamata. Järgmisel kahanduste ringil kootakse 2 silmust parempidi kokku, 3 silmust vahele, 2 silmust parempidi kokku jne. Vahele kootakse 3 kahandusteta ringi. Selliselt kahandatakse, kuni igale vardale on jäänud 2 silmust. Seejärel kootakse üks silmus parempidi ning tõstetakse ülejäänud silmused sellest üle.

Enne sokkide kudumist ammutasin teadmisi nendest raamatutest:

Ennemuiste Mulgimaal. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn 2008.

Saks, L. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.

Kaarma, M; Sumera, M; Voolmaa, A. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat 1981.

INSPIRATSIOONI SAARTELT

2009-01-14T23:00:00.005+02:00

Käed on krampis ja silme eest kirju. Kõik puha Eesti väikeste toredate saarte pärast. Kohe selgitan.

Kudusin padja inspireerituna Kihnu kirikinnastest. Kasutasin ringvardaid nr. 3,5 ja kolmekordset villast lõnga. Varrastel oli 180 silmust. Padi sai kaunistuseks 22 rida vitsasid ning see teeb kokku ...mmm...3960 korda lõnga keerutamist vitsteks. Sellepärast käibki pea ringi. Ääristasin padja punase keerupaelaga, et veel toredam saaks.

Järgnevalt presenteerin heegeldatud tubakakotti Muhu ainetel. Kirev ja toretsev, nagu Muhus kombeks. Heegeldasin sinna lausa 400 pärlit kaunistuseks.

Ja lõpuks veel üks Kihnu vardakott, mille sees on kohane oma lugematuid poolikuid töid hoida.

Pärast seda värvidemöllu on mul tõsine tahtmine midagi näiteks valget või beeži valmistada...

ORUÄÄRE TALVEVALGUSES

2008-12-14T20:27:00.000+02:00

JÕULUD TULEVAD JUUUUU

2008-12-14T18:52:00.007+02:00

Viimastel aastatel on moodi läinud kiruda terve detsembrikuu vältel tülpinud näoga jõulumöllu. Mina neid negatiivseid tundeid päriselt ja lõpuni ei jaga, minu jaoks on jõuluaeg suhteliselt nauditav vaheldus pikas talvises argirutiinis ning üldiselt on siiski igal inimesel võimalus kehtestada OMA jõulureeglid: 1) sulguda kangekaelselt oma tuppa ning ignoreerida täielikult sündmust, 2) leppida enda ja lähedastega kokku hoida madalat profiili Jeesuse sünni tähistamisel (ei ole ju ümmargune juubel...vist...) ning 3) sukelduda täiel rinnal jõulumöllu väänates rahakotist välja viimased kroonid kingituste, aastalõpupeokostüümide ning jõuluvidinate ostmiseks. Mina äärmustesse ei lasku ning ootan, sagin ja tähistan sündmust vaiksel moel. Päriselt asjast kõrvale ei jää ju ükski pere, kus kasvab kaheksa-aastane poiss, kes igal hommikul teatud ootustes akna poole tormab. Sussitamine käib meil korralikult ning regulaarselt 1. detsembrist peale. Samuti olen nikerdanud kodu kaunistamiseks ja sõpradele kinkimiseks mõned temaatilised ja teemavälised väikesed toredad asjad.

Väga armsad vilditud jõuluinglid

ja Kihnu naiste kirevatest vardakottidest inspireeritud lavendlikotikesed.

PRAKTILISED KOTID

2008-11-30T11:17:00.004+02:00

Kotte pole kunagi liiga palju. Eriti minusugusel inimesel, kes liigub palju ja peab kogu aeg koormatäite kaupa asju kaasas vedama. Olude sunnil liigutan ma ka suhteliselt palju oma last. Seepärast oli hädasti vaja kotti, millega vanaema juurde sõites riideid, mänguasju ja muid vidinaid kaasa võtta. Koti õmblesin linasest riidest, vooder ja kaunistavad kolmnurgad on puuvillasest kangast. Et kott tugevam ja toekam saaks, vooderdasin selle villase vatiiniga. Kaunistuseks õmblesin koti sise- ja välisserva puust nööbid. Kollades kolmnurgad on inspireeritud Kihnu tippudest ning ka teostatud sama tehnikaga. Koti esi- ja tagakülg on identsed.

Teine vajalik kott käsitööd harrastavale inimesele on vardakott. Alati leidub ju poolikuid kudumistöid, mida hea kotis hoida ning samuti on sellise kotiga hea kudumistööd igale poole kaasa võtta. Koti õmblemist õpetas Ingrid Uus. Nii oma raamatus "Mõned nopped Kihnu näputööst" kui ka isiklikult juhendades. Kott on õmmeldud 9 X 9 cm puuvillastest lappidest, vooder on pealisriidega kokku õmmeldud. Koti sangad on roosast villasest keerupaelast.

HEEGELDATUD ÄÄREPITSID

2008-11-12T11:26:00.008+02:00

Ema kappidest leiab ikka uhkeid asju! Viimati, kui ema oma põhjatuid sektsioonkappe koristas, leidis ta sealt virnade viisi mitukümmend aastat kasutamata seisnud köögirätikuid. Kõige ilusamad neist olid umbes seitsmekümnendatel oma ämma ehk siis minu vanaema käest saadud valged, siniste triipudega linased rätikud. Loomulikult päästsin need iludused ära, pesin taas valgeks ning otsustasin kaunistada äärepitsidega. Üks eksamplar sai nüüd valmis.

Äärepitsi idee pärineb Nicky Epstein raamatust Crocheting on the edge. Pisut muutsin originaalmustrit endale meelepärasemaks. Klaaspärlid on kohe pitsi heegeldatud.

RAHVUSLIKUD RANDMEKATTED

2008-11-06T22:10:00.003+02:00

Osalesin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias toimunud suurepärasel kursusel rahvuslikest randmekatetest! Esiteks õppisime kuduma Lääne-Eestis levinud pärlitega randmekatteid. Need on käe ümber väga mõnusad, kuna on kootud ripskoes ning natukene venivatena hoiavad ilusasti tihkelt ümber randme.

Palju edevamad on, muidugi, Kihnu randmed. Nende kuduma õppimine võttis pisut rohkem aega, kuid seda ilusamad said! Need randmed ei anna venima ja seepärast tuleb hoolega enne kuduma asumist loodavate silmuste arv välja mõelda, vastasel juhul võib ranne pärast meenutada kas sõrmust või siis hoopis hularõngast. Mina kudusin nende randmete otsa ka kõik muu vajaliku, et laps saaks endale ilusad rahvuslikud kindad.

Lisaks õmblesin linastest lappidest piraka padja, et sügisesse soojust ja pehmust tuua...

OKTOOBRIPRUUNID SOKID

2008-10-10T21:45:00.002+03:00

Minu OKTOOBRIPRUUNID SOKID on täpsemalt öeldes lühikese säärega Vilma Södera pitspõlvikud. Nimelt hakkas mulle väga meeldima see pitsmuster ja eriti olen ma vaimustuses sokkide kodumisest varbast alustades. Kudumiseks valisin Raasiku lõnga, mis kujundas meeleoluka ja vahva sügisese värvigamma. Esmasel vaatlemisel jääb, muidugi, mulje, et sokid on erinevatest paaridest. Kuna nad on mõeldud siiski ainult kodus või saapas kandmiseks, ei häiri see mind karvavõrdki, hoopis huvitavam on. Ja mõeldes Pipi Pikksukale, siis kes on üleüldse välja mõelnud selle tobeduse, et inimesel peavad alati ühte värvi sokid jalas olema?!

NÕELAPADI

2008-10-08T12:45:00.001+03:00

Minu nõelvilditud nõelapadi, mida kaunistab keraamiline nööp (pärit Viljandi Käsitöökojast).

Olen järjest rohkem hakkanud kasutama kodumaist lambavilla. Minu nõrkust lambavillase vastu iseloomustab väga hästi Ilmar Trulli luuletus "Koilaul":

Tõesti ma ei viska villast,
mina armastan küll villast.
Siidisalli ma ei salli,
siidikindaid ma ei hinda.
Siidivennad siidiussid
keeravad kõik toidud vussi.
Aga näiteks muhu kampsun!
Mmm! Võtan kohe suure ampsu!
Tänutunne paisub rinnas,
kui on hambus labakinnas,
mitte bambus, mitte moorus.
Jätke idamaine toorus.
Rokal siis on õige hõng,
kui on kokal õige lõng.

LILLESALL

2008-09-21T12:59:00.003+03:00

SEPTEMBRIORANŽ lillesall sai valmis ning asub homsest kaunistama minu halli sügismantlit. Proovisin esimest korda elus ka pärleid kasutada ning lükkisin hirmpeenikese nõelaga neid nii mõnelegi õiele. Minu kohmakad sõrmed pole harjunud nii pisikeste vidinatega toimetama ning seetõttu oli terve diivan ja põrand pärleid täis. Usun, et leiame neid jubinaid veel mitme kuu jooksul varvaste alt. Tulemus jäi aga päris kena (loe rahuloleva häälega).
Kokku kudusin 187 sakki ja ausalt öeldes jõudsin sellest päris ära tüdineda. Õnneks on nende sakkide kudumine nii lihtne, et vardad klõbisesid nagu muuseas, ise võisin südamerahuga kõige põnevamat filmi vaadata. See nähtus tõi samas ka lisatööd juurde - nii mõnelgi õiel pidin inertsist kootud ülearuseid sakke üles harutama.

RAHVUSLIK FLÖÖDIKOTT

2008-08-15T13:06:00.004+03:00

Kudusin flöödikoti kasutades Paistu kindamustrit, mis on üks mu lemmikutest. Kuna tegemist on kolmevärvilise mustriga, sai kott ka piisavalt paks, et pilli kaitsta. Punusin nööri, et flöödikotti saaks kaela riputada ning nööbiks ja paelahoidjateks panin halliks värvitud puupärlid.

LAPITEKK

2008-08-11T13:27:00.005+03:00

Lapitekkidel on meie peres väga praktiline otstarve - me nimelt magame nende all oma suvekodus. Tekid õmblen ma 100 % looduslikudest materjalidest, ei mingit polüestrit vms. Pealisriided on kas puuvillasest või linasest kangast ning voodriks puuvillane ja villane vatiin. Tore on ka ööbima jäävad sõbrad oma tehtud lapitekkide alla magama panna. Seepärast ei saa lapitekkidest kunagi küll. Minu järjekordne tekk. Väga lihtne - koosneb ainult 13 X 13 cm ruutudest.

PITSPÕLVIKUD

2008-08-06T13:55:00.001+03:00

Uskumatult kiiresti ja valutult said valmis Vilma Södera pitspõlvikud. Pelgasin, et pitssukkade kudumine käib üle minu mõistuse ja oskuste, kuid ootamatult läks kudumine nagu lepase reega. Kudusin sukad Novita Nalle lõngast, mida kulus täpselt üks tokk. Vardad number 2. Jalad fotodel on laenatud.

SININE JUULI

2008-07-26T14:23:00.003+03:00

Olen langenud sügavasse sinisesse lainesse.
Heegeldasin poja tuppa kardina. Mustri leidsin ajakirjast Gehäkelte Gardinen (kummalisel kombel pole võimalik tuvastada, mis aasta ja numbriga on tegemist).

Uue elu said umbes kümme paari vanu teksapükse, mis lappidena moodustavad uue teki. Lappide suurus 13 X 13 cm, teki suurus 120 X 200 cm, voodriks puuvillane vatiin. See erinevat tooni siniste teksade koosmäng hakkas mulle väga meeldima ning peas on juba tuhat ideed, mida veel teksalappidest teha. Jätkuks ainult aega...

MADE IN RIGA

2008-07-02T14:25:00.001+03:00

Aeg on kallis, sest seda on kahetsusväärselt vähe. Sellest lähtuvalt olen alati vardad kotti torganud, kui viibin kodust eemal ning on ette näha mõningaid tunde, kus võiks molutamise asemel hoopis kududa. Eriti kehtib see pikemate konverentside jms. kohta, kus aeg kipub vähemal või suuremal määral venima. Nii veetsin juunikuu viimase nädala Riias. Pärast ühte loengut, kui lõunani oli veel poolteist tundi aega, tõmbusin fuajee nurka diivanile ning plaanisin kududa pooleliolevat salli jupikese võrra pikemaks. Uskumatu, millise elevuse see tekitas rahvusvahelise seltskonna hulgas! Tundus, nagu ma kükitaksin diivanil ning muneksin kuldmune või puistaksin huulte vahelt pärleid. Inimesed kogunesid minu ümber ning üllatushüüete saatel arutati, et kui ainulaadne on selline oskus ning üks umbes 60. aastane härra Austriast meenutas, et ka tema kadunud ema valdas sellist kunsti ning uskuga või mitte – kudus isegi kampsuneid! Minu kohmetu kommentaari peale, et Eestis kuulub elementaarne kudumisoskus üldhariduse juurde ning väga paljud naised (ka noored) tegelevad käsitööga, vangutasid osad uskumatult pead. Seega pidasin targemaks klõbistada vardaid hotellitoas uhkes üksinduses ning loengupauside ajal molutasin vapralt ühes teistega. Sellest hoolimata sai sall (mõõtmed 22 X 200 cm, lõngaks helesinine hõbeträpsudega Lana Lamè) valmis ning siin ta on.

JUUNIKOLLANE SALL

2008-06-18T19:41:00.002+03:00

Võililled on küll ammu ära õitsenud ning väljas lahmab teist päeva vihma, kuid juunisall on inspireeritud just võililledest ning päikesest - muster meenutab võilillenutte, äärepits imiteerib päikesekiiri. Salli mõõtmed on 90 X 170 cm, materjaliks mohäär.

KUDUMID LASTELE

2007-11-15T20:47:00.003+02:00

Üks minu uueaastalubadustest oli, et lõpetan sel aastal kõik poolikud käsitööd (ärge naerge). Nüüd aasta lõpp juba paistab, minu poolikute tööde arv aga, .... njahh Seega - viimane aeg on midagi ette võtta, et mitte iseenda silmis tahtejõuetu ning valeliku rolli jääda.

Esimeseks objektiks sai beebikostüüm, mis pidi valmima 2004. aastal sündinud vennapoja auks. Sellest pidi saama minu õrnade ja südamlike tunnete väljendus. Lõpuks väljendasin ma oma tundeid ikkagi mingi kaubandusvõrgust hangitud vidina kaudu ning praegu, muidugi, oleks juba piinlik kostüümi selle õigele omanikule pakkuda. Seega jääb kudum ootama mõne teise armsa lapse sündi.

Kellel aga soov sarnast kududa, saavad teha seda alljärgneva õpetuse abil. Uskuge mind, see ei võta teil 3 aastat aega!

BEEBIKOMBINESOON

Mudel: tõenäoliselt iidvanast "Kodukirjast"
Suurus: 80 cm
Lõng: Novita Florica
Kogus: ei mäleta. Valmistöö kaalub koos nööpidega 245 grammi
Vardad: 2,5 ja 3
Värvivalik: oma parima äranägemise kohaselt

Töö käik:
Alusta kudumist sääreotstest. Loo peenematele varrastele 74 silmust ning koo 2,5 cm soonikut. Kasvata soonikkoe viimasel real ühtlaselt juurde 8 silmust. Võta jämedamad vardad ning koo edasi siledapindset kude. Kasvata töö mõlemas servas 15 X 1 silmus igal viiendal real = 112 silmust. Kui sileda koe kõrgus on 22 cm, alusta kahandamist. Kahanda mõlemas servas igal 2. real 1 X 5 silmust, 3 X 2 silmust ning 3 X 1 silmust = 84 silmust. Jäta silmused ootama ning koo teine sääreosa samamoodi.
Seejärel võta mõlemad sääreosad ühele vardale, seljapooled vastamisi, ja kahanda mõlemas servas 4 silmust nööbiliistu tarvis. Koo siledat kude kõigi 160 silmusega. Kui oled kudunud sääreosa kahandustest alates 24 cm, jäta mõlemast servast lugedes esitüki 38 silmust ootama.
Tagatüki ülaosa:
jätka siledat parempidist kude keskmise 84 silmaga. Kui saad tagatüki ülaosa kõrguseks 13 cm, jäta keskmised 28 silmust kaelaaugu tarvis ootama ning koo kõigepealt üks pool valmis. Jäta veel kaelaaugu servas ootama iga 2. rea järel 1 X 3 silma. Kui oled ülaosa kõrguseks saanud 14 cm, lõpeta viimased õlepealsed 25 silmust üheaegselt. Samamoodi koo valmis kaelaaugu teine pool.
Esitüki ülaosad:
Vasakpoolne: võta vasakul poolel ootama jäetud 38 silmust töösse ja jätka siledat parempidist kude. Kui oled ülaosa kõrguseks saanud 8 cm, jäta töö vasemast servast lugedes kaelaaugu tarvis igal 2. real ootama 1 X 4 silmust, 1 X 3 silmust, 2 X 2 silmust ning 2 X 1 silmust. Lõpeta õlapealsed silmused korraga samal kõrgusel tagatükiga. Parempoolne: koo vasakpoolse suhtes peegelpildis.
Varrukad:
Loo peenematele varrastele 54 silmust ja koo 2 cm soonikut. Kasvata viimasel real ühtlaselt juurde 8 silmust. Võta jämedamad vardad ning alusta 62 silmusega parempidist siledat kude. Kasvata töö mõlemas servas 8 X 1 silmust igal 9. real = 78 silmust. Kui parempidise koe kõrgus on 19 cm, lõpeta silmused üheaegselt.
Viimistlus:
Peida lõngaotsad, auruta valmiskootud tükid, lase kuivada. Õmble kinni õlaõmblused. Korja kaelaaugu servast 93 silmust peenematele varrastele ja koo 2,5 cm soonikut. Lõpeta silmused. Korja vasakpoolse esitüki servast peenematele varrastele 91 silmust ning hakka kuduma soonikut. Kui soonikkoe kõrgus on 1 cm, alusta nööpaukude tegemist. Selleks koo alumisest servast lugedes 5 silmust. Koo 2 silmust kokku, võta õhksilmus vardale ja koo 14 silmust (kokku 5 korda). Koo 2 silmust kokku, võta õhksilmus vardale ja koo lõpusilmused. Kui soonikkoe kõrgus on 2 cm, lõpeta silmused. Teine nööbiliist koo samamoodi, kuid ilma nööpaukudeta. Aseta nööbiliistud teineteise peale ja õmble kinni sääreõmblused ning keskõmblus. Nüüd õmble kinni küljeõmblused, õmble külge varrukad ja seejärel nööbid.

Hoopis kiiremini valmis kampsun pojale. Lõngaks valisin 100% puuvillase Steinbach Wolle Capri, mida kulus pea 300 grammi.

HALLISTE SÕBA

2007-09-01T20:36:00.001+03:00

Minu esimese telgedel kudumise viljaks sai Halliste sõba. Suur tänu Ave Matsinile juhendamast! Kuna minu esivanemad on valdavalt pärit Hallistest, siis on selle sõba kudumine ning kandmine minu jaoks ka sümboolse tähendusega.

Labakud on kootud kasutades Halliste pessutulba (põrgutulba) kirja. Vardad ja lõng said valitud natuke liiga jämedad, sest tegelikult oleks pidanud üks mustrikord veel ringi mahtuma.

KOOTUD PITSSALLID

2007-08-27T20:20:00.002+03:00

Suve jooksul valmisid ka mõned sallid. Mina järgin ikka Jõhvi Joosepi vanasõna, et suvel säti salvokat, talvel remondi jalgratast!

HEEGELDATUD BEEBITEKID

2007-07-30T20:26:00.003+03:00

Eesti rahva iibe tõstmine on saanud minu sõprade südameasjaks. Katsikukingituseks valmisid mõned vanaemaruudulised tekid.

Järgnev kootud lapitekk tekk on aga mulle eriti südamelähedane. Nimelt sai seda kootud kogu õndsa raseduseaja igasugustest villase lõnga jääkidest. Kui lõpuni aus olla, on see mu esimene kudumistöö (kui mitte arvestada kooliaegseid naeruväärseid vastumeelselt teostatud pusserdisi).